Frau Lutsu seiklused : Suur usupidu saksa moodi

Oijah. Aeg lendab, kui argiaskeldustes siblida. Vahepeal on möödunud nii advendiaeg, jõulud, on saabunud uus aasta ja kodumaa mulla lõhn on ninas taas kord ka hajunud. Kusjuures on tänaseks mul siin maapaos juba pool ajast ümber saanud. Uuel aastal olen alustanud oma keelekursustega ning keeleõpingud lähevad päris jõudsalt. Mõne võõramalase ja poemüüjaga pursin juba saksa keelt, kuigi selle kõla minu suu läbi ajab mul endal tõtt öelda natukene naeru peale. Aga see mind ei heiduta. Ühte oskan öelda küll. Saksa keel on üks raske keel! Kui itaalia keel on selline, et kutsub keeleõppijat ruttu ennast proovima, siis saksa keel läheb üha raskemaks ja raskemaks ja sa saad aru, kui valesti sa ikka seda räägid. Parem ei ütle kohe ühtegi sõna!

Keeletunnid on kaks korda nädalas 3 akadeemilist tundi korraga, seega üsna tõsine õppimine käib. Grupp on väga kirju, nii nahavärvi, elukutsete kui elusaatuste tõttu. Minu pinginaabriks on näiteks afgaanist sõjapõgenik Alireza, kes on 21 aastane ja käib siin koolis 9.klassis. Vanemad on tal aga kodumaal. Ta on väga hästi kasvatatud ja nutikas, seega saame tunnis hästi koos hakkama. Aga grupis leidub ka inimesi, kes arvatavasti õppimisega pole kas väga kaua tegelenud või pole seda üldse kunagi teinud, kuna asjad lihtsalt üldse ei hakka külge. Seega on vahepeal tunnis natukene igav, kuna tempo on päris madal, aga siis ma püüan oma pinginaabriga jutustada (hästi vaikselt), et ennast keelt rääkima sundida ja tema maast rohkem teada saada.

Koolis on mul peetud ka esimesed matemaatika tunnid 12. ja 13.klassis. Üks õpetaja Holger on väga muhe ja ladna, seega lubas ta mul kõhklematult proovida. Õpilased ütlesid küll, et inglise keeles oli ehk natukene raske jälgida, aga samas tunnikonspekt ja tahvlipaigutus oli parem kui nende ende õpetajal. Päris hea tunne oli saksa homset harida. :)

Ja ka üks pidu on vahepeal maha peetud. 7 nädalat ennem lihavõtteid toimub katoliiklikus kirikus karneval, mis siin tähendab suurt pidutsemist ja rongkäike. Meil on sellega samal ajal vastlapäev. Kui siit 45 minuti rongi sõidu kaugusel Kölnis võetakse mitteametlikult vabaks üks terve nädal, siis siin Duisburgis on vabad 1-2 päeva olenevalt koolist ja ametist. Selle vaba nädala esmaspäev, mida kutsutakse Rosenmontagiks on kõige suurem peopäev. Selle puhul sõitsime Alirezga Düsseldorfi suurele karnevalile, kus meid ootas ees punamütsikese kostüümis veetlev Karin. Juba hommikust saati oli linn täis pidutsevaid noori sakslasi, mis oli küll veidi kole. Meie võtsime koha sisse seal tänaval, kus olid pigem sellised noored pered ja mõned vanurid. Ja tundsime ennast seal hästi. Rongkäigus visatakse rahvale komme ja muud pudi padi, nii et mingi hetk tundus, et inimesed mitte ei jälgi, millised kostüümid ja masinad neist mööduvad, vaid vaatavad, et ikka midagi kotti pista saaks. Nendest kommidest pidi jaanipäevani jätkuma. Ja kui rongkäik läbi, siis pandi tänavatel püsti diskod, kus ka meie koolinoorte seas tantsu vihtusime. Natuke tuli ette tuttav tunne meie volbriööst, mis tähistab meil kevade esimest pidu. Karnevali peetakse siin samuti talve murdmise peoks ja kevade alguse kuulutajaks. See toimub siin lihtsalt natukene varem kui meil.

Rosenmontag: linn pidurüüs

Alireza ja Karin kõrvaltänaval, kus ei olnud purjus noorukeid. Loomulikult oli ka meil tagasihoidlik märjuke taskus, aga see oli ainult tuule eemale peletamiseks!