Kuldne sügis Saksamaa industriaalpiirkonnas

Ohjaa, s6brad, möödunud on kolm nädalat, mil viimati kirjatööle pühendusin. Seega ongi paras aeg väike kokkuv6te teha, kuidas läks, mis siis juhtus, väike lühianalüüs teemal "kas saaks ka paremini"...

Koolivaheaega alustasin nädalaga Kölnis, mis asub 45 minuti rongis6idu kaugusel. Kuna Ingrid ja tema pere s6itsid nädalaks Andaluusiasse ringreisile ja mulle anti valida, kas soovin jääda 4000 elanikuga Kempenisse nende suurde tühja majja perenaiseks v6i s6idan miljonilinna Kölni elama nende tütre Sonja tuppa, kes samuti Hispaaniasse s6itis. Otsustasin napilt Kölni kasuks. Kolmapäeva hommikul istusin Kölni rongi peale ja nii pea kui rongi uksed sulgunud olid, helises mu telefon ja helistajaks oli Sonja. Ta oli unustanud mulle korteri v6tmed kaasa anda. "Seiklused alaku nüüd!" j6udsin endamisi m6elda. Aga hullu polnud midagi, kuna seal korteris on veel 3 elanikku ning nemad lasid mind sisse.

Napilt rongijaama j6dnud, leidsin end v6imsa Kölni katedraali eest. "Ilus ja aukartust äratav," m6tlesin ma. Mind ootas ees 7 päeva suures linnas ilma suuremate kohustusteta. Iga päev v6tsin mingi reisi ette. Külastasin loomaaeda, jalutasin parkides, s6itsin köisraudteega üle Reini j6e, korterikaaslase soovituse peale käisin ära tarbekunsti muuseumis (k6igile tarbekunsti puudutavatele küsimustele tean nüüd vastuseid, v6ib julgelt oma muredega tarbekunsti vallast edaspidi minu poole pöörduda), elasin kaasa Kölni maratonile, otsisin üles linna originaalkeeles filme näitava kino ning külastasin kunstinäitust 1912 Mission Moderne, kus v6isin imetleda Picasso, van Gogh, Cezanne, Gauguini jt töid. (Gauguin tuletas mulle meelde Dagmari ühte sünnipäeva. Veendusin pärast näitust, et see oli ikka üks väga hea kingitus, mis me talle tegime! :) )

Kui hakkasid köisraudteega teisele poole Reini j6udma, tuletati sulle meelde, et sul on janu. Pean t6dema, et see minu peal t6epoolest töötas.

Katedraalini viib üle j6e suur sild, millele on tuhanded armastajad oma armastuse kinnitanud. 

Metroo liiniga kinoni j6udnud, ootas mind selline meeldiv üllatus. Tahtsin üllatust kohe kellegagi jagada, aga neljapäeva 6htused töötamisest tuhmid saksa pilgud kino ees ei tahtnud nagu eriti.
Mina vaatasin aga filmi On the road, mida ka teistele soovitada julgeksin.    

Kes tahab osaleda uues Euroopa loteriis? Super auhinnad garanteeritud! Ei tea, kas need on need meie miljonid, mida välja loositakse... 

Reede 6htul küsisid mu korterikaaslased, et kas ma tahaks äkki välja minna. Olin seda pakkumist juba ammu oodanud ja vastasin kiirelt: "Ja bitte!". Nad küsisid ka, kas olen juba nende kuulsat kölni 6lu maitsnud. Maitsesime siis natuke seda 6lut ja siis v6tsime maja eest rattad ning hakkasime baaride tänava poole kihutama. Tee oli ohtlik, kuna sellel jooksid trammirööpad ning pidi pingsalt jälgima, et sa rööpasse ei s6idaks, muidu v6isid ümber kukkuda. Teiseks oli tänaval ka palju liiklust ja kolmandaks olime natuke rüübanud ka seda kuulsat kölni 6lut. Aga nii see siin käibki ja ma ei tahtnud ka grupist erinema hakata...:/

Pärast baarides j6lkumist, elektroonilise muusika järgi keha j6nksutamist ja rohke suitsu sees viibimist (ma ei saa aru, kas need EUROOPA SEADUSED kehtivad vaid nendele usinatele uusliitujatele), nii umbes kella 5 paiku, s6itsime ratastega taas kodu poole. Koduteel tegime väikese peatuse ka döneri putkas, kus oli palju näljaseid saksa noori ja usinad Türgi verd kokad. Kella viiene döner maitses imehea. Ja siis jälle ratta selga ja mööda tühje tänavaid kodu poole väntama. Järgmisel päeval ärkasin kl 15.45...

Helen ja s6brad

Pühapäeval leidis aset Kölni maraton, kust ka minu korterikaaslane Daniel osa v6ttis. Loomulikult läksin teda raja äärde toetama. Nägin teda kaks korda, plaksutasin ja hüüdsin k6vasti. Ta pärast ütles, et sellest oli palju abi olnud ja nii hea oli tuttavat nägu kohata. Tal oli ka päris hea aeg esimese maratoni kohta: 3:37. Mitte päris nii hea kui Saarepreilil, aga siiski parem kui ühel teisel maratoonaril, keda tunnen päris hästi, nimesid loomulikult nimetamata. ;)

Kolmapäeval sai mu lillepidu Kölnis otsa. Peretütar j6udis koju, n6udis v6tmed peo peale, j6udsin veel oma kohvri haarata ning tänaval ma olingi. 6nneks korjas mind oma auto peale Wilfried, kes mind Weeze lennujaama Madisele vastu s6idutas. Madis tuli ning 6ige pea s6ime tema süsivesikute vaba dieedi ülistuseks ühe kiire süsivesikute vaba kebabi. Kuna ma ei tahtnud Ingridile tüli teha oma külalistega, siis ööbisime Madisega ühes Duisburgi tagasihoidlikus hotellis. Kuna ka mina polnud veel Duisburgiga tuttav, siis käisime mööda linnatänavaid, külastasime kohalikke lokaale ning vaatasime, mida peidab endas vana sadamakai.

Ühel päeval leidsime end ka Kölnist, kus ma juba vana kala olin. Tegin tähtsa näo pähe ja viipasin käega suure kaarega ühele ja teisele poole. Et Madis ka näeks, mis Kölnil pakkuda on. Ööbima läksime Madise sakslastest peretuttavate Ulrike ja Wilfriedi poole vanasse saksa m6isa, kus 6ues jalutavad paabulinnud. Järgmisel päeval tegime ühise kohvikülastuse lähedal asuvas Bonnis ning s6itsime tagasi Duisburgi. Pühapäeval külastasime Duisburgi loomaaeda, mis oli üllatuslikult väga tore. Seal nägime delfiinide shoud, mis k6vasti plaksutama ja "Braavo!" hüüdma pani. See oleks minu arvates k6igile Duisburgi külalistele kohustuslik atraktsioon. 6htul s6itsime veel Kempenisse Ingridi juurde, kes oli meile mitme käigulise 6htusöögi valmistanud. Ja järgmine hommik kl 3.10 Madis jälle läinud oligi...

Naine katedraali taustal

Soe sügispäev Bonnis Ulrike ja Williega

Kaelkirjak ulatus tegelikult meieni ka kui tahtis

Ja minul algas järgmisel hommikul kool. Ja nagu Liis Polli mind eelnevalt hoiatanud oli, et esimesel päeval ei tohi hiljaks jääda, jäin ma hiljaks- üks hetk veel hotelli rikkalikus hommikusöögi lauas ja rong minu jaoks läinud oligi. Kuni tuli järgmine ja katki ei olnudki midagi. Koolinädala v6iks kokku v6tta järgmiselt: nägin palju erinevaid tunde matemaatikast prantsuse keeleni, 4. tunni l6puks tunnen, et olen päris väsinud, osalesin juba ka inglise keele 6petamises, jää sulatamiseks pakkusin enda 6. klassile Eestimaalt toodud komme, mis jää mängleva kergusega minu r66muks sulatas. Vaid üks 6nnetu ananassi komm leidis ennast kahe hamba poolt mekituna klassi p6randalt. :(

Aga kui nädala alguses olin veidi ebakindel, siis mida päev edasi, seda rohkem mulle siin koolis nende 6pilaste ja 6petajate keskel meeldima hakkas. Näiteks l6petas ühe 5. klassi matemaatika tunni 6petaja Arne beatboxi etteastega. Tundsin endas soovi taas kord plaksutada. :)

Kolmapäeval 6nnestus mul Lehrerzimmeris ka oma esimene saksa s6ber saada- Karin. Noor jutukas ajaloo, poliitika ja majandus6petaja, kes teab, kui raske v6ib uues kohas s6pru leida olla (tema on siin kahe aastaga 3 päris s6pra saanud). Eile, laupäeval, käisime Kariniga Düsseldorfis kirbuturul ja Düsseldorfi kesklinnas ning Reini ääres jalutamas. J6e ääres pakuti juba ka veidike j6ulumeeleolu- h66gveini tilgakese amarettoga. Pärast ei olnudki enam nii külm kui päikesepaistelisel külmal sügispäeval esialgu tundunud oli.

Külm sügispäev Düsseldorfis mu uue s6braga

          

Alles in Ordnung!

J6udsin Saksamaa pinnale 1. oktoobri pärastl6unal. Ryanair tegi korraliku töö, pole paha s6na öelda. M6lemad mu pakid (+1 salaja sisse lipsanud ülekilo) ja mina ise j6udsime 6igeaegselt soovitud sihtpunkti Weeze lennujaama Duisburgi läheduses. Esimesel päeval tegi mu siinne mentor Ingrid oma kodu ja Duisburgiga tuttavaks. Duisburg on kui uuesti elule t6usnud vana tööstuslinn, kus vana saab uueks ja tööstusest püütakse üle minna teenindusele. Duisburg on kui väikeste linnade kobar. Minu kool asub vasakul pool Reini kallast, kesklinn on paremal pool ja sinna saab k6ige paremini kas rongi v6i autoga (~8 km). Ingridi maja asub aga ühes vaikses linnakeses Kempenis, kus k6ik eramud on üksteise k6rval rahulikult reas, inimesed toimetavad vaikselt. Mina sain esialgseks pelgupaigaks tema tütre Sonja (26) toa, kes ise elab Kölnis.

Vaheajale eelneval nädalal traditsioonilist 6ppetööd koolis ei toimu. Klassid on kas reisimas (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania) v6i toimetavad projektide kallal v6i käivad muuseumides. Teisipäeval läksime meie Düsseldorfi külje all asuvasse Neanderthali muuseumisse. Sealt orust on kunagi ühe eelajaloolise inimese luud leitud, mille järgi nimetatigi meie eellane neandertaallaseks. Muuseumis toimus aktiivne 6ppimine, mille käigus muuseumitädi lastelt küsimusi küsis ja nii j6utigi ühiselt arvatava t6eni. Lapsed on siin väga aktiivsed kätt t6stma ja vastama. Lausa lust on vaadata! Isegi kui valesti läheb pole hullu. Järgmine kord proovib ta ikka uuesti. 

Ingridi klassis on 28 last, tegemist on 6. klassiga (11-12 aastased). Ingridile lisaks on veel teine 6petaja Thomas ja ühel autistil on veel kogu aeg kaasas üks mees Sasha. Kuigi kui aus olla, siis esimestel päevadel ma ei saanud aru, kes see autistlike kalduvustega laps olema peaks. K6ik tundusid nagu lapsed ikka. Klassis on väga erinevate taustadega lapsi, on nii türgi, vene, horvaatia ja hispaania juurtega lapsi. Esialgu julgeti minu poole vaid kiigata ja kergelt naeratada. Aga mida päev edasi läks, seda julgemaks m6ned lapsed muutusid. Mu suurimad s6brad on kaks poissi- Ben ja Kelvin. Ben tahab minu käest kogu aeg midagi küsida, nt mis mu lemmik linn, riik, bänd on; lisaks veel millal mu sünnipäev on ning kui vana ma olen ning mu vastuse peale teatas ta, et tema on 11. Ben küsis päeva l6puks ka, kas ta v6ib mind Heleniks kutsuda v6i peab Frau Lutsuks kutsuma. Ma lubasin Heleniks ka, aga pärast uurisin Ingridilt järgi, et 6petajaid peab kutsuma perekonna nime järgi. No olgu, püüan oma vea parandada. Need poisid kahekesi julgevadki inglise keeles rääkida, teised naeratavad niisama ja küsivad, mis mu nimi on v6i pakuvad kommi ja kr6psu. :) Seda oli küll hea vaadata, kuidas oma snäki pakist k6hklemata lahkelt k6igile pakuti. Puudub vist puuduse hirm. 

Kolmapäeval oli meil koolist vaba päev, kuna 3. oktoober on Saksamaa taasühinemise aastapäev. Pidulikust ma väga ei tajunud. Käisime Ingridiga ratastega kohalikus keskuses ja s6ime ühes puhvetis rikkaliku hommikusöögi.

Neljapäeval oli meil plaanis minna puude otsa ronima (nagu N6mmel, Roostal v6i Otepääl), aga kahjuks vedas ilm alt ja otsustasime hoopis sinna k6rvale vanasse tööstushoonesse maailma imede näitusele minna. Seal oli palju suuri fotosid nii looduslikest imedest kui inimese ehitatud imedest. Lisaks skulptuurid nagu näiteks willendorfi veenus, Rodini "M6tleja" jmt. Kogu maailma ilu oli justkui ühte hiiglaslikku metalltünni kogutud (Oberhausen gasometer, vt all paremal). 

Tünni keskele oli ehitatud täissuuruses vihmametsa puu, mis pidi tähistama meie väiksust ja loodusega arvestamise vajalikkust inimtegevuse käigus (vt ülal vasakul). Kuna meil oli veel aega, siis pärast veetsime tunnikese veel suures kaubanduskeskuses, mis oli laste erisoov. Kuigi raha neil kaasas eriti ei olnud, kuna hommikul oli plaan minna ju ronima.  

Reedel oli meil plaan teha üks väike rattamatk, isegi m6ned vanemad pidid kaasa tulema. Aga kuna ilm oli jätkuvalt v6rdlemisi kesine, siis läksime koos hoopis bowlingut mängima. Bowlingus pidi moodustama 5 liikmelised laudkonnad + 1 täiskasvanu. Ben kutsus mind enda gruppi ja tutvustas mind teistele poistele: 

"Frau Luts, these are Toby, Cederic, Lars and Marius. Boys, this is Frau Luts."

Kiire tutvus tehtud, asusime mängima. Hiljem läksime kooli tagasi ning pidasime grillipidu. Vanemad tulid kooli ja t6id söögi kaasa ja siis söödi k6ik koos ja tehti nalja. Ja kella 4-ks oli pidu läbi. Peale 4 koolis mingit tegevust enam ei toimu. Küsisin Ingridilt, et kas neil diskosid v6i klassi6htuid ka toimub. Ta ütles, et ei, arvatavasti sellepärast, et 6htul koolis ei olda. Aga ta arvas, et me v6iksime midagi korraldada, kuna kooli lähedal pidid kirikul mingid ruumid olema, kus saaks väikese disko püsti panna küll. Ja siis tutvustasin ma talle silmapilgutamise ja pika nina mänge. Algas koolivaheaeg.