Frau Lutsu jõulueri

Vahepeal käis mul siin üllatuslikult ka Madis külas. Eelmisel teisipäeval kella 11 paiku õhtul helises mu uksekell. Tundsin oma juuksejuuri turri tõmbuvat ning peopesi higiseks tõmbuvat, kuna mõtlesin, et nii, nüüd on pätid või muud ebapuhaste mõtetega tegelased kohal. Püüdsin uksesilmast vaadata, kuid sealt vaatas mulle vastu must tühjus. Seejärel haarasin toru ning hüüdsin tänavale ebakindla "Hallo!". Sealt vastas mulle üks mehe hääl, mis podises midagi saksa keeles pakist ja kingitusest nii palju kui ma aru sain. Kaalusin veidi asja ja vajutasin välisukse avamise nuppu. Kui on mingi pätt, siis ma saan korteri ukse ta nina all kinni tõmmata, kuna ma elan teisel korrusel ja näen, kes trepist tuleb. Tulijaks oli Madis. Ust ma kinni ei tõmmanud, lasin sisse. :)



Sünnipäeva hommik algas mul kl 6 silmipimestava säraga
pimedas toas. Pidin peituma teki alla.



Tuli välja, et käimas oli üks suurem vandenõu, kuhu olid kaasatud nii tema pereliikmed (tema lihane ema ja vanaema!), minu pereliikmed, kes ei julgenud mulle sellel perioodil helistadagi, kuna kartsid midagi välja lobiseda, mu Türgis resideeruv õde, kes ajas mulle täielikku jama välisministeeriumist tuleva bussi kohta, mis mu Madisele saadetava paki minu suurimaks õnneks puht juhuslikult Duisburgist peale võtab ning muud sõbrad ja sugulased, kes 1.12 kell 19.58 ta sünnipäevale olid kutsutud. Päris õõnsaks võttis, maailm ei olnudki see, mis ta mulle paar nädalat näinud oli.   

Madisega tegime tuuri lähikonna jõuluturgudel, kus mekkisime saksa spetsialiteete ja rüüpasime hõõgveini ja kuuma munajooki. Kuigi lumega pole siin lood kiita, siis meeleolu sai jõuluseks küll...


Kodulinna jõuluturg- au ja uhkus linnale!



Hõõgveini putka peatänaval

Kuum Julika tänavapakkumisel!

Sünnipäeval ühe imeliku masinaga üsna kodu lähedal



Hõõgvein Essenis.
Ärge valesti aru saage, oli tõesti väga külm!



Ja hõõgvein Düsseldorfis. Enam nii külm ei olnud ka,
aga läks ikka nii...

Madis proovis Eierpunchi. Munamaitsega oli.
Rohkem vist ei proovi.

Landschaftsparkis koksitöötlemise torni otsas.
Pimeduse ajaks on tehtud kogu tööstuskompleksile
valgusinstallatsioonid. Uudne ilus-kole elamus oli. 

"Ma ei karda tegelikult kõrgust" nägu
70 m kõrgune raudtorn on tugev, Madis, usu mind! :)



Jõule oodates

Ja läinud ta nüüd ongi juba. Homme sõidan Bonni ülemaalisele Comeniuse õpetajate kahepäevasele kohtumisele. Ja laupäevaks kutsus Evelyn mind Antwerpeni Ewerti kontserdile! Nii et ennem jõule veel on mul siin tihe programm. Ja 20.12 pakin kompsud ja sõidan jõuluks koju. Sest kodus on hea. :) 

  

Aadress ja telefoninummer

Et kõik ikka oma tee mulle külla üles leiaksid:

Frau Luts
Lützowstrasse 26
47057 Duisburg
Deutschland

+491 573 9099963

Saada targaks, see peab olema igaühe südamesoov!

Tere mu noored lugejad! Täna tahtsin rääkida siinsest koolielust, leida erinevusi ja sarnasusi meie eluga seal kaugel põhjas...

Igal liidumaal on põhimõtteliselt oma koolisüsteem. Kõik õpikud on trükitud siinsele rahvale ja õpetajad, kes on teinud oma praktika siin Nordrhein Westfahlenis ka töötavad siin. Ju siis teadmised, mida jagatakse lõuna sakslastele ja põhja sakslastele peavad olema erinevad...Ei tea. :)

Õpetajad õpivad kaks aastat magistri tasemel ülikoolis, millele järgneb 18 kuud koolipraktikat. Kui meie saame oma kahe aasta jooksul kokku ligi 2 kuud koolis klassi ees tehtud, siis siin keegi sind õpingute ajal vette ei viska. Ei teagi nüüd, kumb viis parem on, aga eks nende süsteem on esialgu kallim kindlasti.  

Ja rahaasjadest ka hästi natukene. Mul on siin üks noor õpetaja Karin, kellega rohkem suhtlen ja tema alustas sel aastal oma esimest aastat päris õpetajana olles läbinud 18 kuud praktikat. Ja ta ütles, et kui ta oma esimese palga õpetajana kuu lõpus kätte sai, siis imestas väga, et kas tõesti on mu palk 2700 EUR-i kuus. Ta lisas veel, et arst, õpetaja ja jurist on head ja kindlad ametid Saksamaal. Õpetaja selle pärast, et ta on kindla ja võrdlemisi kõrge palgaga riigiteenistuja. Ma sattusin sellise info peale hetkeks segadusse, mõtlesin, et ei või olla, aga siis kogusin end kiirelt ja selgitasin põgusalt meie tasemeid. Ainult selleks, et luua antud teemast tervikpilti. Pikalt me sellel ei peatunud, mulle ei meeldi rahaasju väga arutada. Siin tekitab see minus mingit imelikku tunnet, nagu tuleksin kosmosest, mingilt teiselt planeedilt mitte 2000 km kauguselt ikka meie armsast Euroopast. Naised, mehed! Peame ikka oma majaduse käima tõmbama, ega muu siin ei aita! Samas peame selleks hoolikalt vahendeid valima. Et tulemus meile ikka meeldiks. Hüva. :)

Klassitunnid on keskendunud sotsiaalsele õppimisele. Põhikoolis pole üheski klassis lauad reas, vaid moodustavad neljased grupid, kus igaühel on oma roll (materjali tooja/ära viija, kirjutaja, volüümi kontroll ja kontrollija, kelle ülesandeks on kõikidele tööülesanne vms selgeks teha). Tehakse palju grupitöid, meisterdatakse palju, arutatakse klassis üheskoos kõik läbi. Rõõmu teeb silmale see, et kui õpetaja midagi räägib, siis kõik tõstavad kätt ja otavad oma korda. Kusjuures enamus klassist tõstab kogu aeg kätt ja tahab midagi öelda. Algkoolis on see küll hästi selgeks õpetatud, et sul peab olema oma arvamus ja sa pead seda väljendada saama. Kui on mingeid probleeme, siis arutatakse need koos läbi, õpilased pakuvad lahendusi ja osalevad aktiivselt väikest viisi otsustamises. Täna arutasime näiteks pool tundi, kui palju võiks maksta jõulukingitus. Alguses pakuti välja oma summad: 5, 10, 20 EUR. Ja siis küsis õpetaja, et kui suur võiks see summa olla siis, kui peaksite selle kulutama oma taskurahast. Ja lõpuks jõuti selleni, et 5 EUR peaks hea summa küll olema. 

Panen ühe näite 8.klassi tunniplaanist:

Koolis on põhimõtteliselt 4 põhiainet nagu matemaatika, saksa keel, inglise keel ja selles koolis on valitud neljandaks füüsika. Lisaks on kristlastele usuõpetus, mitte usklikele filosoofia (seda keegi üldiselt ei vali) ja türgi keelt kõnelevatele on samal ajal türgi keele tunnid. Lisaks on veel kunst, kokandus, meisterdamine, iseseisva distsipliini arendamise ja kodutööde lahendamise tund, sotsiaalsete oskuste omandamise tund, ladina keele tund ja poliitika, mis algab 5.klassis ja kestab kooli lõppu välja. Koolis käivad nad siin 13 aastat (Gesamtschule-s ehk üldkoolis, mis on sarnane meie koolile).


11.klassiga Xantenis Roomaaegset asulakohta külastamas

Taastatud tempel, mis ainult näib, nagu oleks tegemist originaaliga

Kui eesti koolis õpetatakse hästi palju tarku asju, siis siin pigem õpetatakse inimeseks ja kodanikuks olemist, sekka natuke ka tarkusi ja arendatakse silmaringi üldisemalt. Keskkooli tasemel ehk 11.klassist alates minnakse tõsisemaks ning 13.klassi matemaatika tunnid on olnud päris väljakutsuval tasemel. 10.klassiga lõppeb paljudele tavakoolis õppimise tee ning minnakse ametikooli. Kui põhikoolis on meie koolis 5 paralleeli, siis keskkooli osa on umbes poole väiksem. Ja ülikooli plaanib nendest lastest minna veel umbes pool.  

Mu saksa mentori Ingridiga, kelle juures ma esimesel kuul elasin

Lõppu veel paar koolinalja ka. 6.klassi poisid Ben ja Calvin arutasid omavahel tunnis. Ben teadis, et mind peab miss Lutsuks kutsuma, mitte missis Lutsuks ja Calvin tegi selle peale suured silmad ja ütles, et tema oli mõelnud, et ma olen kindlalt abielus, kuna ma olen ju nii ilus (jah, teeb südame soojaks küll, mis siis, et 11.aastane :)). Mina laiutasin selle peale käsi ja kehitasin õlgu. Ma ei hakanud poistele selgitama, et tegelikus elus ei ole päris nii, et inimesed pannakse ilu järgi ritta ja siis esimene paar saab kohe abielluda ja siis võivad järgmised jne kuni tuleb sinu kord. :)  

Ja kui ma oma sünnipäeva puhul neile šokolaadikooki ja õlleküpsiseid valmistasin, siis poetas Calvin mulle, et Frau Luts, teil on ikka väga hea süda. (Poiss oskab tõesti hästi seda kunsti!)

Seega hea südame retsepti saladus on järgmine: naerata vahetevahel natuke, mõnikord aseta suunav käsi seljale, paranda natuke vihikus kirjavigu, kui neile peale juhtud sattuma ning küpseta nende jaoks kooki ja küpsiseid. 

  Kuulmiseni! Seniks aga ilusat jõuluootust!