Lutsfraustraße päevad hakkavad ümber saama

Tahaksin kohe vabandada, et pole endast kaua märku andnud. Aga mul on täiesti asjalik p6hjus selleks olemas 6nneks. Nimelt oli ilm Saksamaal nii kehv, et ma ei julgenud lihtsalt kirjutada. Kuna Kristo on mind igal 6htul Eestimaa ilmaga ikka kursis hoidnud, siis ei tahtnud ma oma postituse nimega "Brrr...Es ist kalt!" kommentaaridest lugeda lühis6numeid nagu näiteks: "Tsau! Meie oleme igatahes Pärnu rannas päevitamas mingite kuumade pruunide kuttidega ja käisime just ujumas. Aga mida sina teed muidu?" Noh, ja siis ma m6tlesingi, et parem ei kirjuta üldse, sest äkki juba homme tuleb soe ilm ja siis on julgem nagu kirjutada ka. Aga ei tulnud. Ja ei tulnud ka ülehomme ega järgmisel nädalal ega ka ülejärgmisel. Ühes6naga - 6udukas!

Minu õu aprillis. Ise ma sinna ei pääse, ainult vaadata saan.

Hetkel otsib mu korter uut üürilist. Tegin omanikule mõned pildid ja lisasin ka selle pildi mu väikesest "balkoonist". Tekib ju tunne, et siin tahaks küll elada?

Saage tuttavaks: minu uus sõber - natukene roostes, olen kindel, et 70-ndatel Duisburgi peal kiiremaid tuure teinud,
Herr Ratas (olime esimesel väljasõidul koolist koju) 



Hobused Reini luhal ennem üleujutust (sinise silla all)

Hommikune koolisõit Deutsche Bahnil (suur vesi Saksa moodi)


Aga nüüd on mul väga hea hetk kirjutamiseks, kuna täna viskas üle 30 kraadi ja 6ues ei oska eriti olla, seega m6nusas jahedas 6petajate toas on hea natuke kribada.

Eile varahommikul saatsin oma viimase kalli külalise kella 3.25-sele bussile. Mitte küll perroonilt, pean tunnistama, vaid soojast voodist. :) Kuigi jah, siis kui uks külalise järel sulgub ja ta Duisburgi öisele tänavale neelatakse, hakkavad m6tted jooksma. Kas ta ikka pööras paremale mitte vasakule. Ega ta juhuslikult kiriku juurest valele tänavale ei pööra ja kas ta taipab ikka raudteejaamast päris läbi minna ja leiab 6ige bussi ja 6ige mehe, kes talle 6ige pileti müüb. Ja kui ta lennujaama j6uab, kas kilod kohvris ikka klapivad ja ta Ryanairi tüdrukute poolt rüüstamata jääb.

Tunni-paari pärast tuleb uni ikka 6nneks tagasi.

Tüdrukud tahtsid kohe esimesel õhtul melu. Viisin nad siis ühte baari. Seal olime viiekesi (kellest kaks olid baaripidajad). Siis läksime üliõpilaste baari, kus ükskord jalgpalli ajal oli maja puupüsti täis. Sel korral leidsime sealt ainult mõned õnnetud hinged. Meeleolu hoidmiseks pidid neiud mekkima kohalikku Lupus õlu.

Liis Kölni katedraalis. Tabasin püha momenti.

Duisburgi kunstisaalis oli naiste teemaline näitus.

 

Pärast Landschaftsparkis käiku ootasime trammi kohalikus pitsaputkas, kust leidsime endale kaks meeleolukat vanemat meessõpra.

Elviira ja Madis Turtle&Tiger mäel. Hetk pärast seda kui saime vihma, tuult, külma ja muid nuhtlusi tunda.
Eestlase jonn: kui juba tuldud sai, siis tuleb ikka ära käia. 

Madis leidis oma tõelise kutsumuse. Tõesti, mehel hakkas kohe silm  särama ja vile tuli suule!

Kuni Elviira endale midagi mugavamat jalga otsis, tegin mina tutvus selliste pärlitega. Soovitan soojalt! Minu naiselik energia sööstis taevasse ja mulle hakkas tunduma, et maailma vanima ameti pidamine nagu polekski alatiseks välistatud...

Liisiga kohalikus Vapianos, ees suvine klassika

Koolis on mu viimane nädal ja peab tunnistama, et nagu ikka läheb l6pp kiirelt. Eelmise nädala esmaspäeval korraldasin koolis Eesti filmi6htu. Tegin väikese tutvustuse Eestimaast ja eestlastest ning seejärel näitasin Chris Krausi filmi "Polli päevikud". Filmi valisin sellepärast, et see oli saksa keeles, samas oli filmitud Eestis ja rääkis sakslaste ja eestlaste ühisest ajaloost. Terve esmaspäeva toimetasin kooli kokandusklassis ja vorpisin eestipäraseid suupisteid. Pakkusin kiluv6ileibu, sibula-suitsupeekoni karaskit porgandiv6idega, kamakreemi ja eesti komme ja šokolaadi. Ennem pidu tegin uhke plakati ja riputasin need peaaegu igale seinale ja aknale üles. Käisin ka klassides ringi ja tegin üritusele kenasti reklaami. Aga kohale tulid ikka parimad s6ber-kollegid ja minu klassist u 7 6pilast. Koos minuga oli meid kokku 15. Aga üritus toimus suures aulas, filmi näitasime suurel ekraanil, heli oli korralik ja üldse andsin endast parima. Kahju ainult, et nii vähe inimesi sellest osa said. 7-st 6pilasest 2 suutsid filmi l6puni vaadata. Nojah, film oli ilmselgelt mõeldud pigem keskkooli 6pilastele, selline veidi kunstiline ja m6tlik. Aga ma olin nende kahe üle ka uhke! :) Ma usun, et need 9 inimest, kes vastu pidasid, said küll natuke targemaks ja nende silmad Eesti asjus ikka avanesid veidi (ennem olid need lausa kinni teibitud). 



Ja saabuski mu viimane külaline - alati kaunis Julika



Julikaga Nuhi restoranis, mille omanik on väga toimekas
tailanna nimega Nuh, kes kunagi oli vist väikene poiss hoopis... 

     

Läksime Julkaga eelmiseks nädalavahetuseks Bremenisse, mis osutuks väga ilusaks linnaks.
Ma olen siin Duisburgis ikka üsna koledaga juba harjunud, et kuidagi harjumatult peen oli. :)
Ja oh sa imet! Keset platsi kohtasime juhuslikult oma sugulast Mallet. Maailm oli vist väike, jah?

Schnoori kvartalis ringi luusimas

Jalutuskäik Hansalinnas

 Ja homme on meil Hitzefrei ehk kuumapühad. Seega toimub ainult 5 tundi ja pärast seda v6ivad p6hikooli 6pilased koju minna. Kui ütlesin, et ma pole sellisest asjast varem kuulnud ja meie lapsed peavad vahel külmapühasid, siis ütlesid nad, et nemad pole jälle sellest midagi kuulnud. Kuigi minu arust oli nii, et kui neil talvel natuke lund sadas, siis osad 6pilased kooli ei tulnud. See oli küll vist k6vasti hilineva transpordi pärast ja selline mitteametlik puudumine, sest osad olid ikka kenasti koolis. Mäletan, et minu rong oli lumega just kuidagi eriti täpne. Minu üllatuseks jäävad rongid Saksamaal tihti hiljaks. Monopoli asi, siis ei pea ju nii väga pingutama ka. 

Duisburgi lähedal asub üks sõjajärgse perioodi jäänuk, Inglise sõjaväe linnak, kus asub veel inglise kool ja kus töötab hetkel üks Itaalia assistent. Ja tema mentor Chris korraldas teistele assistentidele kokkusaamise ja workshopi, kus arutasime erinevaid probleeme Euroopa haridussüsteemides ja lahkasime ka assistentidel ettetulevaid raskusi. Hea oli rääkida omasugustega, kuna alati ei pruugi kohalikud sakslased sind mõista. Lisaks toimus meil veel Shakespeare-i workshop, kus üks näitleja Londoni Globe teatrist tegi meiega erinevaid harjutusi kasutades MacBethist ühte stseeni. See oli minu jaoks uus kogemus, mis pani mõtlema, et tahaks kohe mingi näitetrupiga liituda kui koju jõuan. :)  

Mönchengladbachis teiste assistentidega väikesel õhtudringil

Meie inglise isa Chris Düsseldorfis ühest aknast mingit
Bittneri balsami laadset võlujooki küsimas

  

Hispaania assistent Rebecca, kes töötab Essenis ja kelle koolis käisin esmaspäeval külas.
Õpetasime esimest klassi. Nad olid päris armsad ikka.
Selline kaunis paik nagu pildil asub Duisburgist vaid ~20 km kaugusel.  

Ja nüüd ongi m6ned päevad jäänud. Jaani6htuks suuremad plaanid puuduvad. Ingrid kutsus mind enda aeda hüvastijätu grillile, aga see vist päris 6htuni ei kesta. Ei tea, kuidas Duisburgis nende s6najala6ite ja jaaniussidega on. Ma loodan, et neid ikka leidub, kuigi neid ei otsita. Ma loodan, et Madis j6uab ikka selleks ajaks siia ja ma ei pea neid saksa p66sastikust üksi otsima hakkama.

Järgmisel kolmapäeval hakkame koos kraamiga Eestimaa poole tagasi s6itma. Lähme käime veel Berliinist Madise s6branna juurest läbi, kellele oleme juba ammu lubanud külla minna ja nüüd ei anna küll enam lubadusest k6rvale p6igata. Ja juba järgmisel laupäeval peaksime koju j6udma. Siis natuke kompsudega sahmimist ja 1. juulil olengi tööl tagasi.

Väike infopilt Liisile ;)
Siin ongi paradiis!



Duisburgi sümbol- Lifesaver, mis kevadel jälle vett purskama hakkas

Ongi mu käigud käidud ja maailm selleks korraks nähtud. Wunderbar!