Frau Lutsu jõulueri

Vahepeal käis mul siin üllatuslikult ka Madis külas. Eelmisel teisipäeval kella 11 paiku õhtul helises mu uksekell. Tundsin oma juuksejuuri turri tõmbuvat ning peopesi higiseks tõmbuvat, kuna mõtlesin, et nii, nüüd on pätid või muud ebapuhaste mõtetega tegelased kohal. Püüdsin uksesilmast vaadata, kuid sealt vaatas mulle vastu must tühjus. Seejärel haarasin toru ning hüüdsin tänavale ebakindla "Hallo!". Sealt vastas mulle üks mehe hääl, mis podises midagi saksa keeles pakist ja kingitusest nii palju kui ma aru sain. Kaalusin veidi asja ja vajutasin välisukse avamise nuppu. Kui on mingi pätt, siis ma saan korteri ukse ta nina all kinni tõmmata, kuna ma elan teisel korrusel ja näen, kes trepist tuleb. Tulijaks oli Madis. Ust ma kinni ei tõmmanud, lasin sisse. :)



Sünnipäeva hommik algas mul kl 6 silmipimestava säraga
pimedas toas. Pidin peituma teki alla.



Tuli välja, et käimas oli üks suurem vandenõu, kuhu olid kaasatud nii tema pereliikmed (tema lihane ema ja vanaema!), minu pereliikmed, kes ei julgenud mulle sellel perioodil helistadagi, kuna kartsid midagi välja lobiseda, mu Türgis resideeruv õde, kes ajas mulle täielikku jama välisministeeriumist tuleva bussi kohta, mis mu Madisele saadetava paki minu suurimaks õnneks puht juhuslikult Duisburgist peale võtab ning muud sõbrad ja sugulased, kes 1.12 kell 19.58 ta sünnipäevale olid kutsutud. Päris õõnsaks võttis, maailm ei olnudki see, mis ta mulle paar nädalat näinud oli.   

Madisega tegime tuuri lähikonna jõuluturgudel, kus mekkisime saksa spetsialiteete ja rüüpasime hõõgveini ja kuuma munajooki. Kuigi lumega pole siin lood kiita, siis meeleolu sai jõuluseks küll...


Kodulinna jõuluturg- au ja uhkus linnale!



Hõõgveini putka peatänaval

Kuum Julika tänavapakkumisel!

Sünnipäeval ühe imeliku masinaga üsna kodu lähedal



Hõõgvein Essenis.
Ärge valesti aru saage, oli tõesti väga külm!



Ja hõõgvein Düsseldorfis. Enam nii külm ei olnud ka,
aga läks ikka nii...

Madis proovis Eierpunchi. Munamaitsega oli.
Rohkem vist ei proovi.

Landschaftsparkis koksitöötlemise torni otsas.
Pimeduse ajaks on tehtud kogu tööstuskompleksile
valgusinstallatsioonid. Uudne ilus-kole elamus oli. 

"Ma ei karda tegelikult kõrgust" nägu
70 m kõrgune raudtorn on tugev, Madis, usu mind! :)



Jõule oodates

Ja läinud ta nüüd ongi juba. Homme sõidan Bonni ülemaalisele Comeniuse õpetajate kahepäevasele kohtumisele. Ja laupäevaks kutsus Evelyn mind Antwerpeni Ewerti kontserdile! Nii et ennem jõule veel on mul siin tihe programm. Ja 20.12 pakin kompsud ja sõidan jõuluks koju. Sest kodus on hea. :) 

  

Aadress ja telefoninummer

Et kõik ikka oma tee mulle külla üles leiaksid:

Frau Luts
Lützowstrasse 26
47057 Duisburg
Deutschland

+491 573 9099963

Saada targaks, see peab olema igaühe südamesoov!

Tere mu noored lugejad! Täna tahtsin rääkida siinsest koolielust, leida erinevusi ja sarnasusi meie eluga seal kaugel põhjas...

Igal liidumaal on põhimõtteliselt oma koolisüsteem. Kõik õpikud on trükitud siinsele rahvale ja õpetajad, kes on teinud oma praktika siin Nordrhein Westfahlenis ka töötavad siin. Ju siis teadmised, mida jagatakse lõuna sakslastele ja põhja sakslastele peavad olema erinevad...Ei tea. :)

Õpetajad õpivad kaks aastat magistri tasemel ülikoolis, millele järgneb 18 kuud koolipraktikat. Kui meie saame oma kahe aasta jooksul kokku ligi 2 kuud koolis klassi ees tehtud, siis siin keegi sind õpingute ajal vette ei viska. Ei teagi nüüd, kumb viis parem on, aga eks nende süsteem on esialgu kallim kindlasti.  

Ja rahaasjadest ka hästi natukene. Mul on siin üks noor õpetaja Karin, kellega rohkem suhtlen ja tema alustas sel aastal oma esimest aastat päris õpetajana olles läbinud 18 kuud praktikat. Ja ta ütles, et kui ta oma esimese palga õpetajana kuu lõpus kätte sai, siis imestas väga, et kas tõesti on mu palk 2700 EUR-i kuus. Ta lisas veel, et arst, õpetaja ja jurist on head ja kindlad ametid Saksamaal. Õpetaja selle pärast, et ta on kindla ja võrdlemisi kõrge palgaga riigiteenistuja. Ma sattusin sellise info peale hetkeks segadusse, mõtlesin, et ei või olla, aga siis kogusin end kiirelt ja selgitasin põgusalt meie tasemeid. Ainult selleks, et luua antud teemast tervikpilti. Pikalt me sellel ei peatunud, mulle ei meeldi rahaasju väga arutada. Siin tekitab see minus mingit imelikku tunnet, nagu tuleksin kosmosest, mingilt teiselt planeedilt mitte 2000 km kauguselt ikka meie armsast Euroopast. Naised, mehed! Peame ikka oma majaduse käima tõmbama, ega muu siin ei aita! Samas peame selleks hoolikalt vahendeid valima. Et tulemus meile ikka meeldiks. Hüva. :)

Klassitunnid on keskendunud sotsiaalsele õppimisele. Põhikoolis pole üheski klassis lauad reas, vaid moodustavad neljased grupid, kus igaühel on oma roll (materjali tooja/ära viija, kirjutaja, volüümi kontroll ja kontrollija, kelle ülesandeks on kõikidele tööülesanne vms selgeks teha). Tehakse palju grupitöid, meisterdatakse palju, arutatakse klassis üheskoos kõik läbi. Rõõmu teeb silmale see, et kui õpetaja midagi räägib, siis kõik tõstavad kätt ja otavad oma korda. Kusjuures enamus klassist tõstab kogu aeg kätt ja tahab midagi öelda. Algkoolis on see küll hästi selgeks õpetatud, et sul peab olema oma arvamus ja sa pead seda väljendada saama. Kui on mingeid probleeme, siis arutatakse need koos läbi, õpilased pakuvad lahendusi ja osalevad aktiivselt väikest viisi otsustamises. Täna arutasime näiteks pool tundi, kui palju võiks maksta jõulukingitus. Alguses pakuti välja oma summad: 5, 10, 20 EUR. Ja siis küsis õpetaja, et kui suur võiks see summa olla siis, kui peaksite selle kulutama oma taskurahast. Ja lõpuks jõuti selleni, et 5 EUR peaks hea summa küll olema. 

Panen ühe näite 8.klassi tunniplaanist:

Koolis on põhimõtteliselt 4 põhiainet nagu matemaatika, saksa keel, inglise keel ja selles koolis on valitud neljandaks füüsika. Lisaks on kristlastele usuõpetus, mitte usklikele filosoofia (seda keegi üldiselt ei vali) ja türgi keelt kõnelevatele on samal ajal türgi keele tunnid. Lisaks on veel kunst, kokandus, meisterdamine, iseseisva distsipliini arendamise ja kodutööde lahendamise tund, sotsiaalsete oskuste omandamise tund, ladina keele tund ja poliitika, mis algab 5.klassis ja kestab kooli lõppu välja. Koolis käivad nad siin 13 aastat (Gesamtschule-s ehk üldkoolis, mis on sarnane meie koolile).


11.klassiga Xantenis Roomaaegset asulakohta külastamas

Taastatud tempel, mis ainult näib, nagu oleks tegemist originaaliga

Kui eesti koolis õpetatakse hästi palju tarku asju, siis siin pigem õpetatakse inimeseks ja kodanikuks olemist, sekka natuke ka tarkusi ja arendatakse silmaringi üldisemalt. Keskkooli tasemel ehk 11.klassist alates minnakse tõsisemaks ning 13.klassi matemaatika tunnid on olnud päris väljakutsuval tasemel. 10.klassiga lõppeb paljudele tavakoolis õppimise tee ning minnakse ametikooli. Kui põhikoolis on meie koolis 5 paralleeli, siis keskkooli osa on umbes poole väiksem. Ja ülikooli plaanib nendest lastest minna veel umbes pool.  

Mu saksa mentori Ingridiga, kelle juures ma esimesel kuul elasin

Lõppu veel paar koolinalja ka. 6.klassi poisid Ben ja Calvin arutasid omavahel tunnis. Ben teadis, et mind peab miss Lutsuks kutsuma, mitte missis Lutsuks ja Calvin tegi selle peale suured silmad ja ütles, et tema oli mõelnud, et ma olen kindlalt abielus, kuna ma olen ju nii ilus (jah, teeb südame soojaks küll, mis siis, et 11.aastane :)). Mina laiutasin selle peale käsi ja kehitasin õlgu. Ma ei hakanud poistele selgitama, et tegelikus elus ei ole päris nii, et inimesed pannakse ilu järgi ritta ja siis esimene paar saab kohe abielluda ja siis võivad järgmised jne kuni tuleb sinu kord. :)  

Ja kui ma oma sünnipäeva puhul neile šokolaadikooki ja õlleküpsiseid valmistasin, siis poetas Calvin mulle, et Frau Luts, teil on ikka väga hea süda. (Poiss oskab tõesti hästi seda kunsti!)

Seega hea südame retsepti saladus on järgmine: naerata vahetevahel natuke, mõnikord aseta suunav käsi seljale, paranda natuke vihikus kirjavigu, kui neile peale juhtud sattuma ning küpseta nende jaoks kooki ja küpsiseid. 

  Kuulmiseni! Seniks aga ilusat jõuluootust!        

Kuldne sügis Saksamaa industriaalpiirkonnas

Ohjaa, s6brad, möödunud on kolm nädalat, mil viimati kirjatööle pühendusin. Seega ongi paras aeg väike kokkuv6te teha, kuidas läks, mis siis juhtus, väike lühianalüüs teemal "kas saaks ka paremini"...

Koolivaheaega alustasin nädalaga Kölnis, mis asub 45 minuti rongis6idu kaugusel. Kuna Ingrid ja tema pere s6itsid nädalaks Andaluusiasse ringreisile ja mulle anti valida, kas soovin jääda 4000 elanikuga Kempenisse nende suurde tühja majja perenaiseks v6i s6idan miljonilinna Kölni elama nende tütre Sonja tuppa, kes samuti Hispaaniasse s6itis. Otsustasin napilt Kölni kasuks. Kolmapäeva hommikul istusin Kölni rongi peale ja nii pea kui rongi uksed sulgunud olid, helises mu telefon ja helistajaks oli Sonja. Ta oli unustanud mulle korteri v6tmed kaasa anda. "Seiklused alaku nüüd!" j6udsin endamisi m6elda. Aga hullu polnud midagi, kuna seal korteris on veel 3 elanikku ning nemad lasid mind sisse.

Napilt rongijaama j6dnud, leidsin end v6imsa Kölni katedraali eest. "Ilus ja aukartust äratav," m6tlesin ma. Mind ootas ees 7 päeva suures linnas ilma suuremate kohustusteta. Iga päev v6tsin mingi reisi ette. Külastasin loomaaeda, jalutasin parkides, s6itsin köisraudteega üle Reini j6e, korterikaaslase soovituse peale käisin ära tarbekunsti muuseumis (k6igile tarbekunsti puudutavatele küsimustele tean nüüd vastuseid, v6ib julgelt oma muredega tarbekunsti vallast edaspidi minu poole pöörduda), elasin kaasa Kölni maratonile, otsisin üles linna originaalkeeles filme näitava kino ning külastasin kunstinäitust 1912 Mission Moderne, kus v6isin imetleda Picasso, van Gogh, Cezanne, Gauguini jt töid. (Gauguin tuletas mulle meelde Dagmari ühte sünnipäeva. Veendusin pärast näitust, et see oli ikka üks väga hea kingitus, mis me talle tegime! :) )

Kui hakkasid köisraudteega teisele poole Reini j6udma, tuletati sulle meelde, et sul on janu. Pean t6dema, et see minu peal t6epoolest töötas.

Katedraalini viib üle j6e suur sild, millele on tuhanded armastajad oma armastuse kinnitanud. 

Metroo liiniga kinoni j6udnud, ootas mind selline meeldiv üllatus. Tahtsin üllatust kohe kellegagi jagada, aga neljapäeva 6htused töötamisest tuhmid saksa pilgud kino ees ei tahtnud nagu eriti.
Mina vaatasin aga filmi On the road, mida ka teistele soovitada julgeksin.    

Kes tahab osaleda uues Euroopa loteriis? Super auhinnad garanteeritud! Ei tea, kas need on need meie miljonid, mida välja loositakse... 

Reede 6htul küsisid mu korterikaaslased, et kas ma tahaks äkki välja minna. Olin seda pakkumist juba ammu oodanud ja vastasin kiirelt: "Ja bitte!". Nad küsisid ka, kas olen juba nende kuulsat kölni 6lu maitsnud. Maitsesime siis natuke seda 6lut ja siis v6tsime maja eest rattad ning hakkasime baaride tänava poole kihutama. Tee oli ohtlik, kuna sellel jooksid trammirööpad ning pidi pingsalt jälgima, et sa rööpasse ei s6idaks, muidu v6isid ümber kukkuda. Teiseks oli tänaval ka palju liiklust ja kolmandaks olime natuke rüübanud ka seda kuulsat kölni 6lut. Aga nii see siin käibki ja ma ei tahtnud ka grupist erinema hakata...:/

Pärast baarides j6lkumist, elektroonilise muusika järgi keha j6nksutamist ja rohke suitsu sees viibimist (ma ei saa aru, kas need EUROOPA SEADUSED kehtivad vaid nendele usinatele uusliitujatele), nii umbes kella 5 paiku, s6itsime ratastega taas kodu poole. Koduteel tegime väikese peatuse ka döneri putkas, kus oli palju näljaseid saksa noori ja usinad Türgi verd kokad. Kella viiene döner maitses imehea. Ja siis jälle ratta selga ja mööda tühje tänavaid kodu poole väntama. Järgmisel päeval ärkasin kl 15.45...

Helen ja s6brad

Pühapäeval leidis aset Kölni maraton, kust ka minu korterikaaslane Daniel osa v6ttis. Loomulikult läksin teda raja äärde toetama. Nägin teda kaks korda, plaksutasin ja hüüdsin k6vasti. Ta pärast ütles, et sellest oli palju abi olnud ja nii hea oli tuttavat nägu kohata. Tal oli ka päris hea aeg esimese maratoni kohta: 3:37. Mitte päris nii hea kui Saarepreilil, aga siiski parem kui ühel teisel maratoonaril, keda tunnen päris hästi, nimesid loomulikult nimetamata. ;)

Kolmapäeval sai mu lillepidu Kölnis otsa. Peretütar j6udis koju, n6udis v6tmed peo peale, j6udsin veel oma kohvri haarata ning tänaval ma olingi. 6nneks korjas mind oma auto peale Wilfried, kes mind Weeze lennujaama Madisele vastu s6idutas. Madis tuli ning 6ige pea s6ime tema süsivesikute vaba dieedi ülistuseks ühe kiire süsivesikute vaba kebabi. Kuna ma ei tahtnud Ingridile tüli teha oma külalistega, siis ööbisime Madisega ühes Duisburgi tagasihoidlikus hotellis. Kuna ka mina polnud veel Duisburgiga tuttav, siis käisime mööda linnatänavaid, külastasime kohalikke lokaale ning vaatasime, mida peidab endas vana sadamakai.

Ühel päeval leidsime end ka Kölnist, kus ma juba vana kala olin. Tegin tähtsa näo pähe ja viipasin käega suure kaarega ühele ja teisele poole. Et Madis ka näeks, mis Kölnil pakkuda on. Ööbima läksime Madise sakslastest peretuttavate Ulrike ja Wilfriedi poole vanasse saksa m6isa, kus 6ues jalutavad paabulinnud. Järgmisel päeval tegime ühise kohvikülastuse lähedal asuvas Bonnis ning s6itsime tagasi Duisburgi. Pühapäeval külastasime Duisburgi loomaaeda, mis oli üllatuslikult väga tore. Seal nägime delfiinide shoud, mis k6vasti plaksutama ja "Braavo!" hüüdma pani. See oleks minu arvates k6igile Duisburgi külalistele kohustuslik atraktsioon. 6htul s6itsime veel Kempenisse Ingridi juurde, kes oli meile mitme käigulise 6htusöögi valmistanud. Ja järgmine hommik kl 3.10 Madis jälle läinud oligi...

Naine katedraali taustal

Soe sügispäev Bonnis Ulrike ja Williega

Kaelkirjak ulatus tegelikult meieni ka kui tahtis

Ja minul algas järgmisel hommikul kool. Ja nagu Liis Polli mind eelnevalt hoiatanud oli, et esimesel päeval ei tohi hiljaks jääda, jäin ma hiljaks- üks hetk veel hotelli rikkalikus hommikusöögi lauas ja rong minu jaoks läinud oligi. Kuni tuli järgmine ja katki ei olnudki midagi. Koolinädala v6iks kokku v6tta järgmiselt: nägin palju erinevaid tunde matemaatikast prantsuse keeleni, 4. tunni l6puks tunnen, et olen päris väsinud, osalesin juba ka inglise keele 6petamises, jää sulatamiseks pakkusin enda 6. klassile Eestimaalt toodud komme, mis jää mängleva kergusega minu r66muks sulatas. Vaid üks 6nnetu ananassi komm leidis ennast kahe hamba poolt mekituna klassi p6randalt. :(

Aga kui nädala alguses olin veidi ebakindel, siis mida päev edasi, seda rohkem mulle siin koolis nende 6pilaste ja 6petajate keskel meeldima hakkas. Näiteks l6petas ühe 5. klassi matemaatika tunni 6petaja Arne beatboxi etteastega. Tundsin endas soovi taas kord plaksutada. :)

Kolmapäeval 6nnestus mul Lehrerzimmeris ka oma esimene saksa s6ber saada- Karin. Noor jutukas ajaloo, poliitika ja majandus6petaja, kes teab, kui raske v6ib uues kohas s6pru leida olla (tema on siin kahe aastaga 3 päris s6pra saanud). Eile, laupäeval, käisime Kariniga Düsseldorfis kirbuturul ja Düsseldorfi kesklinnas ning Reini ääres jalutamas. J6e ääres pakuti juba ka veidike j6ulumeeleolu- h66gveini tilgakese amarettoga. Pärast ei olnudki enam nii külm kui päikesepaistelisel külmal sügispäeval esialgu tundunud oli.

Külm sügispäev Düsseldorfis mu uue s6braga

          

Alles in Ordnung!

J6udsin Saksamaa pinnale 1. oktoobri pärastl6unal. Ryanair tegi korraliku töö, pole paha s6na öelda. M6lemad mu pakid (+1 salaja sisse lipsanud ülekilo) ja mina ise j6udsime 6igeaegselt soovitud sihtpunkti Weeze lennujaama Duisburgi läheduses. Esimesel päeval tegi mu siinne mentor Ingrid oma kodu ja Duisburgiga tuttavaks. Duisburg on kui uuesti elule t6usnud vana tööstuslinn, kus vana saab uueks ja tööstusest püütakse üle minna teenindusele. Duisburg on kui väikeste linnade kobar. Minu kool asub vasakul pool Reini kallast, kesklinn on paremal pool ja sinna saab k6ige paremini kas rongi v6i autoga (~8 km). Ingridi maja asub aga ühes vaikses linnakeses Kempenis, kus k6ik eramud on üksteise k6rval rahulikult reas, inimesed toimetavad vaikselt. Mina sain esialgseks pelgupaigaks tema tütre Sonja (26) toa, kes ise elab Kölnis.

Vaheajale eelneval nädalal traditsioonilist 6ppetööd koolis ei toimu. Klassid on kas reisimas (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania) v6i toimetavad projektide kallal v6i käivad muuseumides. Teisipäeval läksime meie Düsseldorfi külje all asuvasse Neanderthali muuseumisse. Sealt orust on kunagi ühe eelajaloolise inimese luud leitud, mille järgi nimetatigi meie eellane neandertaallaseks. Muuseumis toimus aktiivne 6ppimine, mille käigus muuseumitädi lastelt küsimusi küsis ja nii j6utigi ühiselt arvatava t6eni. Lapsed on siin väga aktiivsed kätt t6stma ja vastama. Lausa lust on vaadata! Isegi kui valesti läheb pole hullu. Järgmine kord proovib ta ikka uuesti. 

Ingridi klassis on 28 last, tegemist on 6. klassiga (11-12 aastased). Ingridile lisaks on veel teine 6petaja Thomas ja ühel autistil on veel kogu aeg kaasas üks mees Sasha. Kuigi kui aus olla, siis esimestel päevadel ma ei saanud aru, kes see autistlike kalduvustega laps olema peaks. K6ik tundusid nagu lapsed ikka. Klassis on väga erinevate taustadega lapsi, on nii türgi, vene, horvaatia ja hispaania juurtega lapsi. Esialgu julgeti minu poole vaid kiigata ja kergelt naeratada. Aga mida päev edasi läks, seda julgemaks m6ned lapsed muutusid. Mu suurimad s6brad on kaks poissi- Ben ja Kelvin. Ben tahab minu käest kogu aeg midagi küsida, nt mis mu lemmik linn, riik, bänd on; lisaks veel millal mu sünnipäev on ning kui vana ma olen ning mu vastuse peale teatas ta, et tema on 11. Ben küsis päeva l6puks ka, kas ta v6ib mind Heleniks kutsuda v6i peab Frau Lutsuks kutsuma. Ma lubasin Heleniks ka, aga pärast uurisin Ingridilt järgi, et 6petajaid peab kutsuma perekonna nime järgi. No olgu, püüan oma vea parandada. Need poisid kahekesi julgevadki inglise keeles rääkida, teised naeratavad niisama ja küsivad, mis mu nimi on v6i pakuvad kommi ja kr6psu. :) Seda oli küll hea vaadata, kuidas oma snäki pakist k6hklemata lahkelt k6igile pakuti. Puudub vist puuduse hirm. 

Kolmapäeval oli meil koolist vaba päev, kuna 3. oktoober on Saksamaa taasühinemise aastapäev. Pidulikust ma väga ei tajunud. Käisime Ingridiga ratastega kohalikus keskuses ja s6ime ühes puhvetis rikkaliku hommikusöögi.

Neljapäeval oli meil plaanis minna puude otsa ronima (nagu N6mmel, Roostal v6i Otepääl), aga kahjuks vedas ilm alt ja otsustasime hoopis sinna k6rvale vanasse tööstushoonesse maailma imede näitusele minna. Seal oli palju suuri fotosid nii looduslikest imedest kui inimese ehitatud imedest. Lisaks skulptuurid nagu näiteks willendorfi veenus, Rodini "M6tleja" jmt. Kogu maailma ilu oli justkui ühte hiiglaslikku metalltünni kogutud (Oberhausen gasometer, vt all paremal). 

Tünni keskele oli ehitatud täissuuruses vihmametsa puu, mis pidi tähistama meie väiksust ja loodusega arvestamise vajalikkust inimtegevuse käigus (vt ülal vasakul). Kuna meil oli veel aega, siis pärast veetsime tunnikese veel suures kaubanduskeskuses, mis oli laste erisoov. Kuigi raha neil kaasas eriti ei olnud, kuna hommikul oli plaan minna ju ronima.  

Reedel oli meil plaan teha üks väike rattamatk, isegi m6ned vanemad pidid kaasa tulema. Aga kuna ilm oli jätkuvalt v6rdlemisi kesine, siis läksime koos hoopis bowlingut mängima. Bowlingus pidi moodustama 5 liikmelised laudkonnad + 1 täiskasvanu. Ben kutsus mind enda gruppi ja tutvustas mind teistele poistele: 

"Frau Luts, these are Toby, Cederic, Lars and Marius. Boys, this is Frau Luts."

Kiire tutvus tehtud, asusime mängima. Hiljem läksime kooli tagasi ning pidasime grillipidu. Vanemad tulid kooli ja t6id söögi kaasa ja siis söödi k6ik koos ja tehti nalja. Ja kella 4-ks oli pidu läbi. Peale 4 koolis mingit tegevust enam ei toimu. Küsisin Ingridilt, et kas neil diskosid v6i klassi6htuid ka toimub. Ta ütles, et ei, arvatavasti sellepärast, et 6htul koolis ei olda. Aga ta arvas, et me v6iksime midagi korraldada, kuna kooli lähedal pidid kirikul mingid ruumid olema, kus saaks väikese disko püsti panna küll. Ja siis tutvustasin ma talle silmapilgutamise ja pika nina mänge. Algas koolivaheaeg.