Kop-kop kobinat kuulen...

...Kevadet saabumas tunnen! Taas ukse avama jälle pean!

Jaa, see on käes. Ja kohe 18 kraadi viskas! No ma ei tea, millega me selle ära oleme teeninud, aga kena kingitus kindlasti. Kui tahad sooja ilma, siis ära tiku Itaalia maile või kes teab kuhu! Ikka vana hea Saksamaa on see, kus sa oma kontidele soojendust leiad ja puna põskile saad! 

Tahtsin teiega veel paari juhtumist jagada. Pärast pöörast karnevalipidu külastasid mind siin Duisburgis ema ja isa. Kõik mahtusime mu väikesesse korterisse ära, kuigi alguses oli päris harjumatu. Igal sammul oli kas kohver või isa või ema vardad või taburet ees. Aga päevad möödusid ja harjusin ruttu ja kui saabus kord aeg hüvastijätuks, siis oli kohe kurb, et omaksed lahkuma peavad. Ikkagi omad inimesed!

Ja siis paari päeva pärast ootas ees väike nädalalõpu reis Itaaliasse, et kohtuda oma armsamaga. Kõik rongid ja lennud klappisid, nii et saabusin Bergamo lennujaama reede õhtul 45 minutit varem kui Madise lennuk Riiast. Sain ma lennukist maha astuda, kui mõistsin, et Saksamaaga tegemist ei ole. Saabumiste saali jõudes tabasid mind sadade meeste himurad pilgud. Kui ma oleksin kogemata Saksamaal maandunud, ei oleks ma endalt ühtegi pilku tabanud. Siin lihtsalt on väga tuim ühiskond selles mõttes. Ei tehta komplimente, ei pöörata tähelepanu, ei lasta esimesena rongi peale. Seega olin jõudnud vanasse tuttavasse Itaaliasse. :)
Õnneks ka Madise lennuk saabus oodatust varem ning saime sealt ruttu minema. Kuidagi kõhe hakkas.



Üks pilvine veebruari päev Duomo di Milano ees, mis on üks suurimaid gooti stiilis katedraale maailmas



Milano oli suur, aga samas üsna mitte midagi ütlev linn. Ei ilus ega kole. Palju kaubandust, paar tähtsat kirikut ja kunstiväärtust, millele ligipääsemiseks pidi ootama 4 päeva järjekorras. Ehk meie siis ei pääsenudki ligi. Aga selle eest saime osaleda aktsioonis: "Keda te siin ootate? Meie ei tea, aga igaks juhuks ootame ikka edasi" ehk suur Fergie, kes kohe-kohe pidi saabuma, ootamine Armani hotelli ees. Aga ei saa midagi öelda, ootamine tasus ära, nagu allolevalt pildilt näha saab! :) 



Kus oli alles mäsu! Aga jõudsime ära oodata. Päris naljakas kogemus oli, sest umbes 45 esimest minutit aimu ju polnud, keda ootame. Kes juba ei märganud, siis see blond lakk kuulub siis Fergiele, kes on Black Eyed Peas-i laulja. Vanaisale panen ühe stiilinäite nende muusikast ka : http://www.youtube.com/watch?v=Nlk7ZJAd5Sc 

  Ennem veel tahtsime külastada ühte kirikut, mille söögisaali seinal asub Leonardo da Vinci Püha õhtusöömaaeg seinamaal. Aga kuna sinna oli 4 päeva järjekorda, siis kõndisime niisama mööda tänavaid ja tutvusime teele jäävate lossidega. Ja sõime ühe imepärase itaalia jäätise (buonissimo!). Ja langesime kahe musta mehe ohvriks, keda Madis eksikombel pidas lossihoovis aset leidva moedemonstratsiooniga seotud isikuteks. 5 Eurot küll, aga nüüd on meil Senegalis kaks päris oma sõpra- waka waka. ;) 

Edasi viis meid tee Veronasse, mis on mu armas kodulinn Erasmuse päevilt. Verona jättis väga hea mulje, sinna soovitaks küll minna. Kui seal elasin, siis ei tajunud ma üldse nii palju selle linna ilu ja võlu. 


Julia ja Romeo Arena ees, mis on 30. aastal m.a.j. ehitatud amfiteater Verona keskplatsil



Rõdu, mille all Romeo omal ajal armupiinu tunda sai ehk casa di Giulietta



Lähed üle jõe ja pikkadest treppidest üles mööda väikeseid majadevahelisi tänavaid ja su teed palistavad pikad küpressipuud ning jõuad kõrge mäe otsa, millelt avaneb kogu linnale ja selle vahel looklevale jõele imeilus vaade. 


Ja kuna meie lennuk läks vara hommikul Bergamost, siis otsustasime viimase päeva veeta Bergamos, mis oli ka üks huvitav ja ilusa vanalinnaga linn, kuhu ma varem polnud sattunud. Kuigi ilmad olid ebaitaalialikult külmad, siis oli reis väga hea vaheldus igapäeva askeldustele siin Saksamaal. Oma inimestega suhtlemine on ka ikka hoopis parem kui poolvõõrastega ja võõras keeles. :)  

Retk Bergamo vanalinna, kuhu pääses kas köisraudteega või mööda minitänavaid üles rühkides. Võhmale võttis küll kui ka pildilt nii ei paista.

Ja nüüd olen kodus tagasi. Käin koolis ja olen rõõmus. Hing lausa hüppab rõõmust sees, kui aus olla. Sest soe ja päike teevad olemise lihtsalt nii kergeks. Eriti see esimene taipamine, et ei ole võimalik: nii soe on! Ja keha täitub puhta lapseliku rõõmuga. Väga magus tunne oli täna koolist tulles rongi oodata. 



Rheinhausen Ost jaam esimeses kevadpäikeses. Kulm on kortsus päikesest

 Loodan, et ka teil õnnestub juba varsti seda tunnet kogeda! Sest nagu ma aru saan, siis Kristo ikka juba vaikselt lubab ka.     

Suur usupidu saksa moodi

Oijah. Aeg lendab, kui argiaskeldustes siblida. Vahepeal on möödunud nii advendiaeg, jõulud, on saabunud uus aasta ja kodumaa mulla lõhn on ninas taas kord ka hajunud. Kusjuures on tänaseks mul siin maapaos juba pool ajast ümber saanud. Uuel aastal olen alustanud oma keelekursustega ning keeleõpingud lähevad päris jõudsalt. Mõne võõramalase ja poemüüjaga pursin juba saksa keelt, kuigi selle kõla minu suu läbi ajab mul endal tõtt öelda natukene naeru peale. Aga see mind ei heiduta. Ühte oskan öelda küll. Saksa keel on üks raske keel! Kui itaalia keel on selline, et kutsub keeleõppijat ruttu ennast proovima, siis saksa keel läheb üha raskemaks ja raskemaks ja sa saad aru, kui valesti sa ikka seda räägid. Parem ei ütle kohe ühtegi sõna!

Keeletunnid on kaks korda nädalas 3 akadeemilist tundi korraga, seega üsna tõsine õppimine käib. Grupp on väga kirju, nii nahavärvi, elukutsete kui elusaatuste tõttu. Minu pinginaabriks on näiteks afgaanist sõjapõgenik Alireza, kes on 21 aastane ja käib siin koolis 9.klassis. Vanemad on tal aga kodumaal. Ta on väga hästi kasvatatud ja nutikas, seega saame tunnis hästi koos hakkama. Aga grupis leidub ka inimesi, kes arvatavasti õppimisega pole kas väga kaua tegelenud või pole seda üldse kunagi teinud, kuna asjad lihtsalt üldse ei hakka külge. Seega on vahepeal tunnis natukene igav, kuna tempo on päris madal, aga siis ma püüan oma pinginaabriga jutustada (hästi vaikselt), et ennast keelt rääkima sundida ja tema maast rohkem teada saada.

Koolis on mul peetud ka esimesed matemaatika tunnid 12. ja 13.klassis. Üks õpetaja Holger on väga muhe ja ladna, seega lubas ta mul kõhklematult proovida. Õpilased ütlesid küll, et inglise keeles oli ehk natukene raske jälgida, aga samas tunnikonspekt ja tahvlipaigutus oli parem kui nende ende õpetajal. Päris hea tunne oli saksa homset harida. :)

Ja ka üks pidu on vahepeal maha peetud. 7 nädalat ennem lihavõtteid toimub katoliiklikus kirikus karneval, mis siin tähendab suurt pidutsemist ja rongkäike. Meil on sellega samal ajal vastlapäev. Kui siit 45 minuti rongi sõidu kaugusel Kölnis võetakse mitteametlikult vabaks üks terve nädal, siis siin Duisburgis on vabad 1-2 päeva olenevalt koolist ja ametist. Selle vaba nädala esmaspäev, mida kutsutakse Rosenmontagiks on kõige suurem peopäev. Selle puhul sõitsime Alirezga Düsseldorfi suurele karnevalile, kus meid ootas ees punamütsikese kostüümis veetlev Karin. Juba hommikust saati oli linn täis pidutsevaid noori sakslasi, mis oli küll veidi kole. Meie võtsime koha sisse seal tänaval, kus olid pigem sellised noored pered ja mõned vanurid. Ja tundsime ennast seal hästi. Rongkäigus visatakse rahvale komme ja muud pudi padi, nii et mingi hetk tundus, et inimesed mitte ei jälgi, millised kostüümid ja masinad neist mööduvad, vaid vaatavad, et ikka midagi kotti pista saaks. Nendest kommidest pidi jaanipäevani jätkuma. Ja kui rongkäik läbi, siis pandi tänavatel püsti diskod, kus ka meie koolinoorte seas tantsu vihtusime. Natuke tuli ette tuttav tunne meie volbriööst, mis tähistab meil kevade esimest pidu. Karnevali peetakse siin samuti talve murdmise peoks ja kevade alguse kuulutajaks. See toimub siin lihtsalt natukene varem kui meil.



Rosenmontag: linn pidurüüs

 


Alireza ja Karin kõrvaltänaval, kus ei olnud purjus noorukeid. Loomulikult oli ka meil tagasihoidlik märjuke taskus, aga see oli ainult tuule eemale peletamiseks!





Kolm pidulist on valmis, kommisadu alaku!



Päev varem käisin ühes väiksemas linnas, kuhu mind üks tore kolleeg Silke paraadile kutsus



Meie saak.
Kusjuures poole kraamist andsime veel meie taga seisvatele lastele.