Lutsfraustraße päevad hakkavad ümber saama

Tahaksin kohe vabandada, et pole endast kaua märku andnud. Aga mul on täiesti asjalik p6hjus selleks olemas 6nneks. Nimelt oli ilm Saksamaal nii kehv, et ma ei julgenud lihtsalt kirjutada. Kuna Kristo on mind igal 6htul Eestimaa ilmaga ikka kursis hoidnud, siis ei tahtnud ma oma postituse nimega "Brrr...Es ist kalt!" kommentaaridest lugeda lühis6numeid nagu näiteks: "Tsau! Meie oleme igatahes Pärnu rannas päevitamas mingite kuumade pruunide kuttidega ja käisime just ujumas. Aga mida sina teed muidu?" Noh, ja siis ma m6tlesingi, et parem ei kirjuta üldse, sest äkki juba homme tuleb soe ilm ja siis on julgem nagu kirjutada ka. Aga ei tulnud. Ja ei tulnud ka ülehomme ega järgmisel nädalal ega ka ülejärgmisel. Ühes6naga - 6udukas!

Minu õu aprillis. Ise ma sinna ei pääse, ainult vaadata saan.

Hetkel otsib mu korter uut üürilist. Tegin omanikule mõned pildid ja lisasin ka selle pildi mu väikesest "balkoonist". Tekib ju tunne, et siin tahaks küll elada?

Saage tuttavaks: minu uus sõber - natukene roostes, olen kindel, et 70-ndatel Duisburgi peal kiiremaid tuure teinud,
Herr Ratas (olime esimesel väljasõidul koolist koju) 



Hobused Reini luhal ennem üleujutust (sinise silla all)

Hommikune koolisõit Deutsche Bahnil (suur vesi Saksa moodi)


Aga nüüd on mul väga hea hetk kirjutamiseks, kuna täna viskas üle 30 kraadi ja 6ues ei oska eriti olla, seega m6nusas jahedas 6petajate toas on hea natuke kribada.

Eile varahommikul saatsin oma viimase kalli külalise kella 3.25-sele bussile. Mitte küll perroonilt, pean tunnistama, vaid soojast voodist. :) Kuigi jah, siis kui uks külalise järel sulgub ja ta Duisburgi öisele tänavale neelatakse, hakkavad m6tted jooksma. Kas ta ikka pööras paremale mitte vasakule. Ega ta juhuslikult kiriku juurest valele tänavale ei pööra ja kas ta taipab ikka raudteejaamast päris läbi minna ja leiab 6ige bussi ja 6ige mehe, kes talle 6ige pileti müüb. Ja kui ta lennujaama j6uab, kas kilod kohvris ikka klapivad ja ta Ryanairi tüdrukute poolt rüüstamata jääb.

Tunni-paari pärast tuleb uni ikka 6nneks tagasi.

Tüdrukud tahtsid kohe esimesel õhtul melu. Viisin nad siis ühte baari. Seal olime viiekesi (kellest kaks olid baaripidajad). Siis läksime üliõpilaste baari, kus ükskord jalgpalli ajal oli maja puupüsti täis. Sel korral leidsime sealt ainult mõned õnnetud hinged. Meeleolu hoidmiseks pidid neiud mekkima kohalikku Lupus õlu.

Liis Kölni katedraalis. Tabasin püha momenti.

Duisburgi kunstisaalis oli naiste teemaline näitus.

 

Pärast Landschaftsparkis käiku ootasime trammi kohalikus pitsaputkas, kust leidsime endale kaks meeleolukat vanemat meessõpra.

Elviira ja Madis Turtle&Tiger mäel. Hetk pärast seda kui saime vihma, tuult, külma ja muid nuhtlusi tunda.
Eestlase jonn: kui juba tuldud sai, siis tuleb ikka ära käia. 

Madis leidis oma tõelise kutsumuse. Tõesti, mehel hakkas kohe silm  särama ja vile tuli suule!

Kuni Elviira endale midagi mugavamat jalga otsis, tegin mina tutvus selliste pärlitega. Soovitan soojalt! Minu naiselik energia sööstis taevasse ja mulle hakkas tunduma, et maailma vanima ameti pidamine nagu polekski alatiseks välistatud...

Liisiga kohalikus Vapianos, ees suvine klassika

Koolis on mu viimane nädal ja peab tunnistama, et nagu ikka läheb l6pp kiirelt. Eelmise nädala esmaspäeval korraldasin koolis Eesti filmi6htu. Tegin väikese tutvustuse Eestimaast ja eestlastest ning seejärel näitasin Chris Krausi filmi "Polli päevikud". Filmi valisin sellepärast, et see oli saksa keeles, samas oli filmitud Eestis ja rääkis sakslaste ja eestlaste ühisest ajaloost. Terve esmaspäeva toimetasin kooli kokandusklassis ja vorpisin eestipäraseid suupisteid. Pakkusin kiluv6ileibu, sibula-suitsupeekoni karaskit porgandiv6idega, kamakreemi ja eesti komme ja šokolaadi. Ennem pidu tegin uhke plakati ja riputasin need peaaegu igale seinale ja aknale üles. Käisin ka klassides ringi ja tegin üritusele kenasti reklaami. Aga kohale tulid ikka parimad s6ber-kollegid ja minu klassist u 7 6pilast. Koos minuga oli meid kokku 15. Aga üritus toimus suures aulas, filmi näitasime suurel ekraanil, heli oli korralik ja üldse andsin endast parima. Kahju ainult, et nii vähe inimesi sellest osa said. 7-st 6pilasest 2 suutsid filmi l6puni vaadata. Nojah, film oli ilmselgelt mõeldud pigem keskkooli 6pilastele, selline veidi kunstiline ja m6tlik. Aga ma olin nende kahe üle ka uhke! :) Ma usun, et need 9 inimest, kes vastu pidasid, said küll natuke targemaks ja nende silmad Eesti asjus ikka avanesid veidi (ennem olid need lausa kinni teibitud). 



Ja saabuski mu viimane külaline - alati kaunis Julika



Julikaga Nuhi restoranis, mille omanik on väga toimekas
tailanna nimega Nuh, kes kunagi oli vist väikene poiss hoopis... 

     

Läksime Julkaga eelmiseks nädalavahetuseks Bremenisse, mis osutuks väga ilusaks linnaks.
Ma olen siin Duisburgis ikka üsna koledaga juba harjunud, et kuidagi harjumatult peen oli. :)
Ja oh sa imet! Keset platsi kohtasime juhuslikult oma sugulast Mallet. Maailm oli vist väike, jah?

Schnoori kvartalis ringi luusimas

Jalutuskäik Hansalinnas

 Ja homme on meil Hitzefrei ehk kuumapühad. Seega toimub ainult 5 tundi ja pärast seda v6ivad p6hikooli 6pilased koju minna. Kui ütlesin, et ma pole sellisest asjast varem kuulnud ja meie lapsed peavad vahel külmapühasid, siis ütlesid nad, et nemad pole jälle sellest midagi kuulnud. Kuigi minu arust oli nii, et kui neil talvel natuke lund sadas, siis osad 6pilased kooli ei tulnud. See oli küll vist k6vasti hilineva transpordi pärast ja selline mitteametlik puudumine, sest osad olid ikka kenasti koolis. Mäletan, et minu rong oli lumega just kuidagi eriti täpne. Minu üllatuseks jäävad rongid Saksamaal tihti hiljaks. Monopoli asi, siis ei pea ju nii väga pingutama ka. 

Duisburgi lähedal asub üks sõjajärgse perioodi jäänuk, Inglise sõjaväe linnak, kus asub veel inglise kool ja kus töötab hetkel üks Itaalia assistent. Ja tema mentor Chris korraldas teistele assistentidele kokkusaamise ja workshopi, kus arutasime erinevaid probleeme Euroopa haridussüsteemides ja lahkasime ka assistentidel ettetulevaid raskusi. Hea oli rääkida omasugustega, kuna alati ei pruugi kohalikud sakslased sind mõista. Lisaks toimus meil veel Shakespeare-i workshop, kus üks näitleja Londoni Globe teatrist tegi meiega erinevaid harjutusi kasutades MacBethist ühte stseeni. See oli minu jaoks uus kogemus, mis pani mõtlema, et tahaks kohe mingi näitetrupiga liituda kui koju jõuan. :)  

Mönchengladbachis teiste assistentidega väikesel õhtudringil

Meie inglise isa Chris Düsseldorfis ühest aknast mingit
Bittneri balsami laadset võlujooki küsimas

  

Hispaania assistent Rebecca, kes töötab Essenis ja kelle koolis käisin esmaspäeval külas.
Õpetasime esimest klassi. Nad olid päris armsad ikka.
Selline kaunis paik nagu pildil asub Duisburgist vaid ~20 km kaugusel.  

Ja nüüd ongi m6ned päevad jäänud. Jaani6htuks suuremad plaanid puuduvad. Ingrid kutsus mind enda aeda hüvastijätu grillile, aga see vist päris 6htuni ei kesta. Ei tea, kuidas Duisburgis nende s6najala6ite ja jaaniussidega on. Ma loodan, et neid ikka leidub, kuigi neid ei otsita. Ma loodan, et Madis j6uab ikka selleks ajaks siia ja ma ei pea neid saksa p66sastikust üksi otsima hakkama.

Järgmisel kolmapäeval hakkame koos kraamiga Eestimaa poole tagasi s6itma. Lähme käime veel Berliinist Madise s6branna juurest läbi, kellele oleme juba ammu lubanud külla minna ja nüüd ei anna küll enam lubadusest k6rvale p6igata. Ja juba järgmisel laupäeval peaksime koju j6udma. Siis natuke kompsudega sahmimist ja 1. juulil olengi tööl tagasi.

Väike infopilt Liisile ;)
Siin ongi paradiis!



Duisburgi sümbol- Lifesaver, mis kevadel jälle vett purskama hakkas

Ongi mu käigud käidud ja maailm selleks korraks nähtud. Wunderbar! 

          



Kui seda prügi vaid ees ei oleks...

On käes 23.aprill, kuuldavasti veteranidepäev, nagu kohe Ameerikas päris. Ma ei tea, minu jaoks on küll see kuidagi hingeliselt kauge teema, meie s6durid kuskil kaugel v6itlemas. Eks selle päeva tähistamine nüüd ongi selle vea parandamine ja s6durite tähenduse olulisemaks muutmise püüdlus. Äkki 6nnestubki, mine tea! Hetkel on see kuidagi selline 6hust v6etud ja veidi imelik. Aga uute asjadega on ehk alati nii.

Olen koolis ja täna pidi mul üks tund olema, aga jälle on see ära jäetud. Üsna tihti juhtub nii, et tulen kooli ja siis ootan klassi ees õpetajat ja õpilasi, aga kedagi ei tule ja siis avastan, et oh jah, vist ongi ära jäetud mingitel teadmata põhjustel. Seega kasutan natukene kooli arvutit ja siis käin raamatukogust läbi ja seejärel koju jälle. 6htul on keeletund 6nneks, mis natukenegi päevale kasu loob. Mul on siin vahepeal selline eneseotsimise periood olnud. Miks ma siin olen? Mida nad minult ootavad? Kas nad üldse minult midagi ootavad? Selline teadmatus on päris vaimu õõnestav. 6nneks on märkamatult saabunud kevad ja päike teeb alati olemise kergemaks. Kuigi täna, tuleb tunnistada, on pilves ja tuuline. Aga homseks lubab juba suvesooja (20+).


Tegin oma rõdul natuke kevadet ja kui akna õhtuti lahti tegin, siis hoovas sisse mesist hüatsindi lõhna.



Sõidan iga päev kooli rongiga. K6igepealt 7 minutit kodust kiirsammul jaama, siis kärmelt platvormile nr 6 ja olengi Regional Expressi peal. S6it kestab 6-7 minutit ja siis 10 minutit veel koolini k6ndimist. See osa mulle meeldib, kuna tee läheb läbi metsase pargi ja seal kohtan vahel jäneseid, vahel ei tea kust pärit kanu. Tervitan neid alati sõbraliku "No tere-tere!"-ga. Ja pärast tunde siis sama tee tagasi.  



Koolimaja kaitsvate müüride keskel on ruudukujuline tiigiga aed, kuhu ühel heal päeval kolis ka üks pardipaar.



Kui rongi peal olen vaatan aknast välja ja näen...prügi. Seda on igal pool. Ja see ei huvita neid üldse. Seda on isegi sellistes kohtades, kus seda olla ei saaks (inimese ligipääs justkui paigale puudub). Aga on. Peaks neile välja pakkuma "Teeme ära" prügikoristuse. Aga kahjuks tundub mulle, et neid see isegi ei motiveeriks kokku tulema ja ära tegema. Praegu on siin selline suhtumine, et pärast meid tuleb koristajate meeskond ja teeb k6ik korda. See ongi nende töö ja nad saavad selle eest palka. Kuigi pean tunnistama, et kooli ümbrust koristavad 6pilased klasside kaupa. Nad käivad ringi ämbrite ja pikkade näpitsatega ja nopivad n6nda maast prügi. Ma näen neid peaaegu iga päev prügi õngitsemas, aga ikka on igal pool mingi säbru maas. Ma loodan, et see lääne mure meie maile ei jõua ja hoiame ikka oma koduõue ja metsatuka puhtana. Ja võõra koduõue ja metsatuka ka. Õpetame oma lapsi, et see on oluline ja see sõltub meist endast, ei kellestki teisest.  

See ongi Lääne-Saksamaa: kiirteed, sillad ja natuke ilusat loodust ka nende ümber.

 

Käisin esmaspäeva õhtul keisrimäel jalutamas: mets kihas kevadiselt ümberingi ja kuulasin Hallo kosmost. Väga maagiline tunne oli.

-------------------------



Vahepeal oli meil siin koolivaheaeg 2 nädalat, mida mina alustasin hullu haigushooga pikali maas. Reede päeval pärast tunde s6itsin Ulrikele ja Wilfriedile külla, Ulrike ülikoolis olid lahtiste uste päevad ja ma tahtsin neid külastada. Seal olid kogu pärastl6unal eurütmia etendused, millest j6udsin enamuse siiski ära vaadata. Eurütmia on selline liikumine, mis tuleb inimese seest ja tantsijad liiguvad grupis kui üks organism, meenutas mulle minu ettekujutust moderntantsust. Igastahes oli väga huvitav, kuniks ma haigeks jäin. Niisiis, saal oli puupüsti rahvast täis, aga mina pidin sealt välja pääsema, ei suutnud lihtsalt enam keskenduda, nii halb oli. Just oli ilus tantsu ja laulunumber pihta hakanud ja m6tlesin, mida teha. V6tsin vastu lõpliku otsuse lahkuda. Kargasin püsti, aga kuna k6ik vahekäigud olid istuvaid inimesi täis, siis ei jäänud mul muud üle kui astusin lavale, tegin paar kiiret sammu väljapääsu poole ja siis äkki kustutati tuled ära. Olen siis seal laval pilkases pimeduses, ei tea kuhu poole liikuda ja kui siis umbes ukse poole astusin, tundsin inimesi ja nende kraami jalge alla jäävat. See oli k6ik päris 6udne. Vabandades ette ja taha j6udsin õnneks ukseni ja pääsesin vabadusse. Ma loodan, et ma teiste mitme kuu pikkust harjutamist ja tööd päris ära rikkuda ei suutnud. Paha tunne oli küll.



4 päeva vaakusin Ulrike juures hinge, aga siis hakkas mu ramm jälle taastuma. 6petajate pingelangus, nagu öeldakse. Ka Madis s6itis mulle koolivaheajaks külla. Ulrike laenas meile nädalaks oma hõbedast Daciat ja me käisime sellega nii Pariisis linnaekskursioonil kui Brüsselis perek. Salmidel külas. Puhkus läks liiga kiirelt, nagu ikka. Ilm oli külm nagu kurat!

 



Kuna olin ennem Pariisi sõitu just näinud Les Miserable filmi, siis tundus kõik nii tuttav ja ehe. Ma peaaegu tajusin liivasel pargiteel vereniresid ja maas räbaldunud lippe. Ajaloo hõng selles linnas äratab minus erilist aukartust.









Triumfi kaare all. Milline triumf! 

  

Pariisi pargis. Suur kuju ja väike mina. Alt üles või ülevalt alla?



Trip Advisori poolt pakutud linna parim fondüü koht. Ootasime küll paar tundi oma lauda, kuid hõrgutised ja teenindus olid seda väärt. Fondüü olevat šveitslastele sõjaaja toit olnud. Meil olid vist kartulikoored...





Kevad Pariisis pidi ju lihtsalt suurepärane olema!



Tagasi Duisburgis käisime Madisega kogemata Duisburgi punaste laternate kvartalis jalutamas ja tagasiteel leidsime minu keeleõpetaja Elleni soovitatud linna parima Saksa rahvusliku vorstiputka, kust tellisin kõhklemata ühe currywursti portsu. Võrrelda võiks seda putkat Nõmme tee grilliga, kuhu ikka ja jälle mõni auto ette tõmbas ja selle omanik ja tolle pruut korralikud vorstiportsud võtsid ja neid autosse nosima läksid.



Eelmisel nädalavahetusel käisin Ryanairi abiga korra kodumaal Käku sünnipäeval. M6tlesin, et teen väikese üllatuse. Ikkagi juubel ju! Hea oli ikka kodus olla, omad inimesed ja vähe prügi. Eestlane on ikka hea olla, ma ütlen! :) Ja kui esmaspäeval tagasi s6itsin, siis oli ka tunne kohe tugevam ja vaim teotahet täis. 

 

Madise lahkumisele reageeris mu radiaator väikese tilkumise kriisiga, mis sai nädala pärast torumehe poolt likvideeritud. Ta keeras mutri natuke kõvemini kinni. Õnneks ei saanud minu Eestis oleku nädalavahetuse ajal kauss täis...



Sel nädalavahetusel käisid mul külas Madise vend Urmet oma perega. Meil oli väga l6bus, kuigi programm oli päris tihe. Reedel linnaga tutvumine, laupäeval legoland, sealife ja Oberhausen centro (megasuur kaubanduskeskus), pühapäeval loomaaed ja 6htul Landschaftsparkis vana koksitorni otsa ronimine. Oijah. Kuigi lapsed polnudki nii väsinud, siis hoopis vanemad väsisid l6puks ära- üks komistas metroos p6lve hullusti katki ning teisel tekkis jalale hiigelvill, seega olid nad l6puks üsna liikumatud. Aga loodan, et nende puhkust jäävad meenutama ikka helged mälestused. :)       

 

Urmeti ja Mia taevasse püüd Innenhafenis.

   

Õhtu Landschaftsparkis. EL-i vahenditega on muudetud maha jäetud hiiglaslik tööstuskompleks piirkonna põhiliseks uhkusobjektiks.

 





Kop-kop kobinat kuulen...

...Kevadet saabumas tunnen! Taas ukse avama jälle pean!

Jaa, see on käes. Ja kohe 18 kraadi viskas! No ma ei tea, millega me selle ära oleme teeninud, aga kena kingitus kindlasti. Kui tahad sooja ilma, siis ära tiku Itaalia maile või kes teab kuhu! Ikka vana hea Saksamaa on see, kus sa oma kontidele soojendust leiad ja puna põskile saad! 

Tahtsin teiega veel paari juhtumist jagada. Pärast pöörast karnevalipidu külastasid mind siin Duisburgis ema ja isa. Kõik mahtusime mu väikesesse korterisse ära, kuigi alguses oli päris harjumatu. Igal sammul oli kas kohver või isa või ema vardad või taburet ees. Aga päevad möödusid ja harjusin ruttu ja kui saabus kord aeg hüvastijätuks, siis oli kohe kurb, et omaksed lahkuma peavad. Ikkagi omad inimesed!

Ja siis paari päeva pärast ootas ees väike nädalalõpu reis Itaaliasse, et kohtuda oma armsamaga. Kõik rongid ja lennud klappisid, nii et saabusin Bergamo lennujaama reede õhtul 45 minutit varem kui Madise lennuk Riiast. Sain ma lennukist maha astuda, kui mõistsin, et Saksamaaga tegemist ei ole. Saabumiste saali jõudes tabasid mind sadade meeste himurad pilgud. Kui ma oleksin kogemata Saksamaal maandunud, ei oleks ma endalt ühtegi pilku tabanud. Siin lihtsalt on väga tuim ühiskond selles mõttes. Ei tehta komplimente, ei pöörata tähelepanu, ei lasta esimesena rongi peale. Seega olin jõudnud vanasse tuttavasse Itaaliasse. :)
Õnneks ka Madise lennuk saabus oodatust varem ning saime sealt ruttu minema. Kuidagi kõhe hakkas.



Üks pilvine veebruari päev Duomo di Milano ees, mis on üks suurimaid gooti stiilis katedraale maailmas



Milano oli suur, aga samas üsna mitte midagi ütlev linn. Ei ilus ega kole. Palju kaubandust, paar tähtsat kirikut ja kunstiväärtust, millele ligipääsemiseks pidi ootama 4 päeva järjekorras. Ehk meie siis ei pääsenudki ligi. Aga selle eest saime osaleda aktsioonis: "Keda te siin ootate? Meie ei tea, aga igaks juhuks ootame ikka edasi" ehk suur Fergie, kes kohe-kohe pidi saabuma, ootamine Armani hotelli ees. Aga ei saa midagi öelda, ootamine tasus ära, nagu allolevalt pildilt näha saab! :) 



Kus oli alles mäsu! Aga jõudsime ära oodata. Päris naljakas kogemus oli, sest umbes 45 esimest minutit aimu ju polnud, keda ootame. Kes juba ei märganud, siis see blond lakk kuulub siis Fergiele, kes on Black Eyed Peas-i laulja. Vanaisale panen ühe stiilinäite nende muusikast ka : http://www.youtube.com/watch?v=Nlk7ZJAd5Sc 

  Ennem veel tahtsime külastada ühte kirikut, mille söögisaali seinal asub Leonardo da Vinci Püha õhtusöömaaeg seinamaal. Aga kuna sinna oli 4 päeva järjekorda, siis kõndisime niisama mööda tänavaid ja tutvusime teele jäävate lossidega. Ja sõime ühe imepärase itaalia jäätise (buonissimo!). Ja langesime kahe musta mehe ohvriks, keda Madis eksikombel pidas lossihoovis aset leidva moedemonstratsiooniga seotud isikuteks. 5 Eurot küll, aga nüüd on meil Senegalis kaks päris oma sõpra- waka waka. ;) 

Edasi viis meid tee Veronasse, mis on mu armas kodulinn Erasmuse päevilt. Verona jättis väga hea mulje, sinna soovitaks küll minna. Kui seal elasin, siis ei tajunud ma üldse nii palju selle linna ilu ja võlu. 


Julia ja Romeo Arena ees, mis on 30. aastal m.a.j. ehitatud amfiteater Verona keskplatsil



Rõdu, mille all Romeo omal ajal armupiinu tunda sai ehk casa di Giulietta



Lähed üle jõe ja pikkadest treppidest üles mööda väikeseid majadevahelisi tänavaid ja su teed palistavad pikad küpressipuud ning jõuad kõrge mäe otsa, millelt avaneb kogu linnale ja selle vahel looklevale jõele imeilus vaade. 


Ja kuna meie lennuk läks vara hommikul Bergamost, siis otsustasime viimase päeva veeta Bergamos, mis oli ka üks huvitav ja ilusa vanalinnaga linn, kuhu ma varem polnud sattunud. Kuigi ilmad olid ebaitaalialikult külmad, siis oli reis väga hea vaheldus igapäeva askeldustele siin Saksamaal. Oma inimestega suhtlemine on ka ikka hoopis parem kui poolvõõrastega ja võõras keeles. :)  

Retk Bergamo vanalinna, kuhu pääses kas köisraudteega või mööda minitänavaid üles rühkides. Võhmale võttis küll kui ka pildilt nii ei paista.

Ja nüüd olen kodus tagasi. Käin koolis ja olen rõõmus. Hing lausa hüppab rõõmust sees, kui aus olla. Sest soe ja päike teevad olemise lihtsalt nii kergeks. Eriti see esimene taipamine, et ei ole võimalik: nii soe on! Ja keha täitub puhta lapseliku rõõmuga. Väga magus tunne oli täna koolist tulles rongi oodata. 



Rheinhausen Ost jaam esimeses kevadpäikeses. Kulm on kortsus päikesest

 Loodan, et ka teil õnnestub juba varsti seda tunnet kogeda! Sest nagu ma aru saan, siis Kristo ikka juba vaikselt lubab ka.     

Suur usupidu saksa moodi

Oijah. Aeg lendab, kui argiaskeldustes siblida. Vahepeal on möödunud nii advendiaeg, jõulud, on saabunud uus aasta ja kodumaa mulla lõhn on ninas taas kord ka hajunud. Kusjuures on tänaseks mul siin maapaos juba pool ajast ümber saanud. Uuel aastal olen alustanud oma keelekursustega ning keeleõpingud lähevad päris jõudsalt. Mõne võõramalase ja poemüüjaga pursin juba saksa keelt, kuigi selle kõla minu suu läbi ajab mul endal tõtt öelda natukene naeru peale. Aga see mind ei heiduta. Ühte oskan öelda küll. Saksa keel on üks raske keel! Kui itaalia keel on selline, et kutsub keeleõppijat ruttu ennast proovima, siis saksa keel läheb üha raskemaks ja raskemaks ja sa saad aru, kui valesti sa ikka seda räägid. Parem ei ütle kohe ühtegi sõna!

Keeletunnid on kaks korda nädalas 3 akadeemilist tundi korraga, seega üsna tõsine õppimine käib. Grupp on väga kirju, nii nahavärvi, elukutsete kui elusaatuste tõttu. Minu pinginaabriks on näiteks afgaanist sõjapõgenik Alireza, kes on 21 aastane ja käib siin koolis 9.klassis. Vanemad on tal aga kodumaal. Ta on väga hästi kasvatatud ja nutikas, seega saame tunnis hästi koos hakkama. Aga grupis leidub ka inimesi, kes arvatavasti õppimisega pole kas väga kaua tegelenud või pole seda üldse kunagi teinud, kuna asjad lihtsalt üldse ei hakka külge. Seega on vahepeal tunnis natukene igav, kuna tempo on päris madal, aga siis ma püüan oma pinginaabriga jutustada (hästi vaikselt), et ennast keelt rääkima sundida ja tema maast rohkem teada saada.

Koolis on mul peetud ka esimesed matemaatika tunnid 12. ja 13.klassis. Üks õpetaja Holger on väga muhe ja ladna, seega lubas ta mul kõhklematult proovida. Õpilased ütlesid küll, et inglise keeles oli ehk natukene raske jälgida, aga samas tunnikonspekt ja tahvlipaigutus oli parem kui nende ende õpetajal. Päris hea tunne oli saksa homset harida. :)

Ja ka üks pidu on vahepeal maha peetud. 7 nädalat ennem lihavõtteid toimub katoliiklikus kirikus karneval, mis siin tähendab suurt pidutsemist ja rongkäike. Meil on sellega samal ajal vastlapäev. Kui siit 45 minuti rongi sõidu kaugusel Kölnis võetakse mitteametlikult vabaks üks terve nädal, siis siin Duisburgis on vabad 1-2 päeva olenevalt koolist ja ametist. Selle vaba nädala esmaspäev, mida kutsutakse Rosenmontagiks on kõige suurem peopäev. Selle puhul sõitsime Alirezga Düsseldorfi suurele karnevalile, kus meid ootas ees punamütsikese kostüümis veetlev Karin. Juba hommikust saati oli linn täis pidutsevaid noori sakslasi, mis oli küll veidi kole. Meie võtsime koha sisse seal tänaval, kus olid pigem sellised noored pered ja mõned vanurid. Ja tundsime ennast seal hästi. Rongkäigus visatakse rahvale komme ja muud pudi padi, nii et mingi hetk tundus, et inimesed mitte ei jälgi, millised kostüümid ja masinad neist mööduvad, vaid vaatavad, et ikka midagi kotti pista saaks. Nendest kommidest pidi jaanipäevani jätkuma. Ja kui rongkäik läbi, siis pandi tänavatel püsti diskod, kus ka meie koolinoorte seas tantsu vihtusime. Natuke tuli ette tuttav tunne meie volbriööst, mis tähistab meil kevade esimest pidu. Karnevali peetakse siin samuti talve murdmise peoks ja kevade alguse kuulutajaks. See toimub siin lihtsalt natukene varem kui meil.



Rosenmontag: linn pidurüüs

 


Alireza ja Karin kõrvaltänaval, kus ei olnud purjus noorukeid. Loomulikult oli ka meil tagasihoidlik märjuke taskus, aga see oli ainult tuule eemale peletamiseks!





Kolm pidulist on valmis, kommisadu alaku!



Päev varem käisin ühes väiksemas linnas, kuhu mind üks tore kolleeg Silke paraadile kutsus



Meie saak.
Kusjuures poole kraamist andsime veel meie taga seisvatele lastele.