On käes 23.aprill, kuuldavasti veteranidepäev, nagu kohe Ameerikas päris. Ma ei tea, minu jaoks on küll see kuidagi hingeliselt kauge teema, meie s6durid kuskil kaugel v6itlemas. Eks selle päeva tähistamine nüüd ongi selle vea parandamine ja s6durite tähenduse olulisemaks muutmise püüdlus. Äkki 6nnestubki, mine tea! Hetkel on see kuidagi selline 6hust v6etud ja veidi imelik. Aga uute asjadega on ehk alati nii.
Olen koolis ja täna pidi mul üks tund olema, aga jälle on see ära jäetud. Üsna tihti juhtub nii, et tulen kooli ja siis ootan klassi ees õpetajat ja õpilasi, aga kedagi ei tule ja siis avastan, et oh jah, vist ongi ära jäetud mingitel teadmata põhjustel. Seega kasutan natukene kooli arvutit ja siis käin raamatukogust läbi ja seejärel koju jälle. 6htul on keeletund 6nneks, mis natukenegi päevale kasu loob. Mul on siin vahepeal selline eneseotsimise periood olnud. Miks ma siin olen? Mida nad minult ootavad? Kas nad üldse minult midagi ootavad? Selline teadmatus on päris vaimu õõnestav. 6nneks on märkamatult saabunud kevad ja päike teeb alati olemise kergemaks. Kuigi täna, tuleb tunnistada, on pilves ja tuuline. Aga homseks lubab juba suvesooja (20+).
 |
| Tegin oma rõdul natuke kevadet ja kui akna õhtuti lahti tegin, siis hoovas sisse mesist hüatsindi lõhna. |
Sõidan iga päev kooli rongiga. K6igepealt 7 minutit kodust kiirsammul jaama, siis kärmelt platvormile nr 6 ja olengi Regional Expressi peal. S6it kestab 6-7 minutit ja siis 10 minutit veel koolini k6ndimist. See osa mulle meeldib, kuna tee läheb läbi metsase pargi ja seal kohtan vahel jäneseid, vahel ei tea kust pärit kanu. Tervitan neid alati sõbraliku "No tere-tere!"-ga. Ja pärast tunde siis sama tee tagasi.
 |
| Koolimaja kaitsvate müüride keskel on ruudukujuline tiigiga aed, kuhu ühel heal päeval kolis ka üks pardipaar. |
Kui rongi peal olen vaatan aknast välja ja näen...prügi. Seda on igal pool. Ja see ei huvita neid üldse. Seda on isegi sellistes kohtades, kus seda olla ei saaks (inimese ligipääs justkui paigale puudub). Aga on. Peaks neile välja pakkuma "Teeme ära" prügikoristuse. Aga kahjuks tundub mulle, et neid see isegi ei motiveeriks kokku tulema ja ära tegema. Praegu on siin selline suhtumine, et pärast meid tuleb koristajate meeskond ja teeb k6ik korda. See ongi nende töö ja nad saavad selle eest palka. Kuigi pean tunnistama, et kooli ümbrust koristavad 6pilased klasside kaupa. Nad käivad ringi ämbrite ja pikkade näpitsatega ja nopivad n6nda maast prügi. Ma näen neid peaaegu iga päev prügi õngitsemas, aga ikka on igal pool mingi säbru maas. Ma loodan, et see lääne mure meie maile ei jõua ja hoiame ikka oma koduõue ja metsatuka puhtana. Ja võõra koduõue ja metsatuka ka. Õpetame oma lapsi, et see on oluline ja see sõltub meist endast, ei kellestki teisest.
 |
| See ongi Lääne-Saksamaa: kiirteed, sillad ja natuke ilusat loodust ka nende ümber. |
 |
| Käisin esmaspäeva õhtul keisrimäel jalutamas: mets kihas kevadiselt ümberingi ja kuulasin Hallo kosmost. Väga maagiline tunne oli. |
-------------------------
Vahepeal oli meil siin koolivaheaeg 2 nädalat, mida mina alustasin hullu haigushooga pikali maas. Reede päeval pärast tunde s6itsin Ulrikele ja Wilfriedile külla, Ulrike ülikoolis olid lahtiste uste päevad ja ma tahtsin neid külastada. Seal olid kogu pärastl6unal eurütmia etendused, millest j6udsin enamuse siiski ära vaadata. Eurütmia on selline liikumine, mis tuleb inimese seest ja tantsijad liiguvad grupis kui üks organism, meenutas mulle minu ettekujutust moderntantsust. Igastahes oli väga huvitav, kuniks ma haigeks jäin. Niisiis, saal oli puupüsti rahvast täis, aga mina pidin sealt välja pääsema, ei suutnud lihtsalt enam keskenduda, nii halb oli. Just oli ilus tantsu ja laulunumber pihta hakanud ja m6tlesin, mida teha. V6tsin vastu lõpliku otsuse lahkuda. Kargasin püsti, aga kuna k6ik vahekäigud olid istuvaid inimesi täis, siis ei jäänud mul muud üle kui astusin lavale, tegin paar kiiret sammu väljapääsu poole ja siis äkki kustutati tuled ära. Olen siis seal laval pilkases pimeduses, ei tea kuhu poole liikuda ja kui siis umbes ukse poole astusin, tundsin inimesi ja nende kraami jalge alla jäävat. See oli k6ik päris 6udne. Vabandades ette ja taha j6udsin õnneks ukseni ja pääsesin vabadusse. Ma loodan, et ma teiste mitme kuu pikkust harjutamist ja tööd päris ära rikkuda ei suutnud. Paha tunne oli küll.
4 päeva vaakusin Ulrike juures hinge, aga siis hakkas mu ramm jälle taastuma. 6petajate pingelangus, nagu öeldakse. Ka Madis s6itis mulle koolivaheajaks külla. Ulrike laenas meile nädalaks oma hõbedast Daciat ja me käisime sellega nii Pariisis linnaekskursioonil kui Brüsselis perek. Salmidel külas. Puhkus läks liiga kiirelt, nagu ikka. Ilm oli külm nagu kurat!
 |
| Kuna olin ennem Pariisi sõitu just näinud Les Miserable filmi, siis tundus kõik nii tuttav ja ehe. Ma peaaegu tajusin liivasel pargiteel vereniresid ja maas räbaldunud lippe. Ajaloo hõng selles linnas äratab minus erilist aukartust. |
 |
| Triumfi kaare all. Milline triumf! |
 |
| Pariisi pargis. Suur kuju ja väike mina. Alt üles või ülevalt alla? |
 |
| Trip Advisori poolt pakutud linna parim fondüü koht. Ootasime küll paar tundi oma lauda, kuid hõrgutised ja teenindus olid seda väärt. Fondüü olevat šveitslastele sõjaaja toit olnud. Meil olid vist kartulikoored... |
 |
| Kevad Pariisis pidi ju lihtsalt suurepärane olema! |
 |
| Tagasi Duisburgis käisime Madisega kogemata Duisburgi punaste laternate kvartalis jalutamas ja tagasiteel leidsime minu keeleõpetaja Elleni soovitatud linna parima Saksa rahvusliku vorstiputka, kust tellisin kõhklemata ühe currywursti portsu. Võrrelda võiks seda putkat Nõmme tee grilliga, kuhu ikka ja jälle mõni auto ette tõmbas ja selle omanik ja tolle pruut korralikud vorstiportsud võtsid ja neid autosse nosima läksid. |
Eelmisel nädalavahetusel käisin Ryanairi abiga korra kodumaal Käku sünnipäeval. M6tlesin, et teen väikese üllatuse. Ikkagi juubel ju! Hea oli ikka kodus olla, omad inimesed ja vähe prügi. Eestlane on ikka hea olla, ma ütlen! :) Ja kui esmaspäeval tagasi s6itsin, siis oli ka tunne kohe tugevam ja vaim teotahet täis.
 |
| Madise lahkumisele reageeris mu radiaator väikese tilkumise kriisiga, mis sai nädala pärast torumehe poolt likvideeritud. Ta keeras mutri natuke kõvemini kinni. Õnneks ei saanud minu Eestis oleku nädalavahetuse ajal kauss täis... |
Sel nädalavahetusel käisid mul külas Madise vend Urmet oma perega. Meil oli väga l6bus, kuigi programm oli päris tihe. Reedel linnaga tutvumine, laupäeval legoland, sealife ja Oberhausen centro (megasuur kaubanduskeskus), pühapäeval loomaaed ja 6htul Landschaftsparkis vana koksitorni otsa ronimine. Oijah. Kuigi lapsed polnudki nii väsinud, siis hoopis vanemad väsisid l6puks ära- üks komistas metroos p6lve hullusti katki ning teisel tekkis jalale hiigelvill, seega olid nad l6puks üsna liikumatud. Aga loodan, et nende puhkust jäävad meenutama ikka helged mälestused. :)
 |
| Urmeti ja Mia taevasse püüd Innenhafenis. |
 |
| Õhtu Landschaftsparkis. EL-i vahenditega on muudetud maha jäetud hiiglaslik tööstuskompleks piirkonna põhiliseks uhkusobjektiks. |
