J6udsin Saksamaa pinnale 1. oktoobri pärastl6unal. Ryanair tegi korraliku töö, pole paha s6na öelda. M6lemad mu pakid (+1 salaja sisse lipsanud ülekilo) ja mina ise j6udsime 6igeaegselt soovitud sihtpunkti Weeze lennujaama Duisburgi läheduses. Esimesel päeval tegi mu siinne mentor Ingrid oma kodu ja Duisburgiga tuttavaks. Duisburg on kui uuesti elule t6usnud vana tööstuslinn, kus vana saab uueks ja tööstusest püütakse üle minna teenindusele. Duisburg on kui väikeste linnade kobar. Minu kool asub vasakul pool Reini kallast, kesklinn on paremal pool ja sinna saab k6ige paremini kas rongi v6i autoga (~8 km). Ingridi maja asub aga ühes vaikses linnakeses Kempenis, kus k6ik eramud on üksteise k6rval rahulikult reas, inimesed toimetavad vaikselt. Mina sain esialgseks pelgupaigaks tema tütre Sonja (26) toa, kes ise elab Kölnis.
Vaheajale eelneval nädalal traditsioonilist 6ppetööd koolis ei toimu. Klassid on kas reisimas (Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania) v6i toimetavad projektide kallal v6i käivad muuseumides. Teisipäeval läksime meie Düsseldorfi külje all asuvasse Neanderthali muuseumisse. Sealt orust on kunagi ühe eelajaloolise inimese luud leitud, mille järgi nimetatigi meie eellane neandertaallaseks. Muuseumis toimus aktiivne 6ppimine, mille käigus muuseumitädi lastelt küsimusi küsis ja nii j6utigi ühiselt arvatava t6eni. Lapsed on siin väga aktiivsed kätt t6stma ja vastama. Lausa lust on vaadata! Isegi kui valesti läheb pole hullu. Järgmine kord proovib ta ikka uuesti.
Ingridi klassis on 28 last, tegemist on 6. klassiga (11-12 aastased). Ingridile lisaks on veel teine 6petaja Thomas ja ühel autistil on veel kogu aeg kaasas üks mees Sasha. Kuigi kui aus olla, siis esimestel päevadel ma ei saanud aru, kes see autistlike kalduvustega laps olema peaks. K6ik tundusid nagu lapsed ikka. Klassis on väga erinevate taustadega lapsi, on nii türgi, vene, horvaatia ja hispaania juurtega lapsi. Esialgu julgeti minu poole vaid kiigata ja kergelt naeratada. Aga mida päev edasi läks, seda julgemaks m6ned lapsed muutusid. Mu suurimad s6brad on kaks poissi- Ben ja Kelvin. Ben tahab minu käest kogu aeg midagi küsida, nt mis mu lemmik linn, riik, bänd on; lisaks veel millal mu sünnipäev on ning kui vana ma olen ning mu vastuse peale teatas ta, et tema on 11. Ben küsis päeva l6puks ka, kas ta v6ib mind Heleniks kutsuda v6i peab Frau Lutsuks kutsuma. Ma lubasin Heleniks ka, aga pärast uurisin Ingridilt järgi, et 6petajaid peab kutsuma perekonna nime järgi. No olgu, püüan oma vea parandada. Need poisid kahekesi julgevadki inglise keeles rääkida, teised naeratavad niisama ja küsivad, mis mu nimi on v6i pakuvad kommi ja kr6psu. :) Seda oli küll hea vaadata, kuidas oma snäki pakist k6hklemata lahkelt k6igile pakuti. Puudub vist puuduse hirm.
Kolmapäeval oli meil koolist vaba päev, kuna 3. oktoober on Saksamaa taasühinemise aastapäev. Pidulikust ma väga ei tajunud. Käisime Ingridiga ratastega kohalikus keskuses ja s6ime ühes puhvetis rikkaliku hommikusöögi.
Neljapäeval oli meil plaanis minna puude otsa ronima (nagu N6mmel, Roostal v6i Otepääl), aga kahjuks vedas ilm alt ja otsustasime hoopis sinna k6rvale vanasse tööstushoonesse maailma imede näitusele minna. Seal oli palju suuri fotosid nii looduslikest imedest kui inimese ehitatud imedest. Lisaks skulptuurid nagu näiteks willendorfi veenus, Rodini "M6tleja" jmt. Kogu maailma ilu oli justkui ühte hiiglaslikku metalltünni kogutud (Oberhausen gasometer, vt all paremal).
Tünni keskele oli ehitatud täissuuruses vihmametsa puu, mis pidi tähistama meie väiksust ja loodusega arvestamise vajalikkust inimtegevuse käigus (vt ülal vasakul). Kuna meil oli veel aega, siis pärast veetsime tunnikese veel suures kaubanduskeskuses, mis oli laste erisoov. Kuigi raha neil kaasas eriti ei olnud, kuna hommikul oli plaan minna ju ronima.
Reedel oli meil plaan teha üks väike rattamatk, isegi m6ned vanemad pidid kaasa tulema. Aga kuna ilm oli jätkuvalt v6rdlemisi kesine, siis läksime koos hoopis bowlingut mängima. Bowlingus pidi moodustama 5 liikmelised laudkonnad + 1 täiskasvanu. Ben kutsus mind enda gruppi ja tutvustas mind teistele poistele:
"Frau Luts, these are Toby, Cederic, Lars and Marius. Boys, this is Frau Luts."
Kiire tutvus tehtud, asusime mängima. Hiljem läksime kooli tagasi ning pidasime grillipidu. Vanemad tulid kooli ja t6id söögi kaasa ja siis söödi k6ik koos ja tehti nalja. Ja kella 4-ks oli pidu läbi. Peale 4 koolis mingit tegevust enam ei toimu. Küsisin Ingridilt, et kas neil diskosid v6i klassi6htuid ka toimub. Ta ütles, et ei, arvatavasti sellepärast, et 6htul koolis ei olda. Aga ta arvas, et me v6iksime midagi korraldada, kuna kooli lähedal pidid kirikul mingid ruumid olema, kus saaks väikese disko püsti panna küll. Ja siis tutvustasin ma talle silmapilgutamise ja pika nina mänge. Algas koolivaheaeg.
No comments:
Post a Comment